K, 1.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Argine rupskisöök

Britt Rosen
Argine rupskisöök
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Süda 
struudlisse: 
südamestruudel sobib kergeks eineks nii kuumalt kui ka
külmalt.
Süda struudlisse: südamestruudel sobib kergeks eineks nii kuumalt kui ka külmalt. Foto: Mihkel Maripuu

Kokandusstuudio Food Studio kokk Indrek Kivisalu ärgitab kodukokkajaid julgemalt rupskeid tarvitama, käies välja kolm lihtsat rooga.

Süda, neerud, saba, keel ... Nii mõnelgi tekitavad need ja isegi maks õudusjudinaid. Tihti on tõrge psühholoogiline, ent üksjagu ka harjumuse ja maitse asi. Või siis pole mõne osavama kulinaari rupskitoitu lihtsalt proovitud.

Kuid võiks ju ka ise katsetada? Eriti kui mõelda, et üks maailma kuulsamaid ja hinnalisemaid Prantsuse köögi delikatesse, nuumhane maks ehk foie gras liigitub just rupskite sekka, nagu ka härjasaba, millest maailmaköögi klassikasse kuuluvat härjasabasuppi tehakse.

Rääkimata inglaste mõnusalt maitsestatud neerupirukast või meie endi seasüldist, mis keedetakse seapeast ja -jalgadest. Ja kui soovite, võite end Food Studio koka Indrek Kivisalu retsepti järgi südamestruudliks seasüdant hakkima asudes nimeka ja popi Londoni kokanduskuulsuse Fergus Hendersoni jüngriks arvata – teda tuntakse maailmas kui ninast-sabani-söömise idee eestkõnelejat, kes kutsub mitte raiskama ja loomast söögiks tarvitama nii palju kui võimalik.  

«Ma ei ütleks ka, et rupskite eeltöötlus oleks midagi ülepea keerulist,» lükkab Kivisalu ümber väite, et nende ettevalmistamine on kuidagi eriliselt töörohke. Kui tegu on korraliku toorainega ehk lihaks kasvatatud noorlooma maksa-neerude-südamega, ei nõua need erilist aega ega vaeva. Küll aga kulub seda rohkem siis, kui satute ostma vanema looma rupskeid.

Vahet on tegelikult tunda ka maitses ja tekstuuris: nii nagu on puhtam, pehmem ja maitsvam noore looma liha, on seda ka rupskid.

Kokk toob näite noorlooma neerudest, mida ta hiljuti eelnevalt kupatamata koos veini, köögiviljade, loorberi, soola-pipra ja tüümianiga suurepäraseks hautiseks tegi. Ei mingit ebameeldivat lõhna ega kõrvalmaitset! Kui aga olnuks tegu vanema looma neerudega, kasutanuks ta vanu nippe: leotanuks neere ööpäeva vees ja ebameeldiva lõhna puhul ka kupatanud. Sama käib vanema maksa kohta, mida võib kirbe maitse vähendamiseks ööpäeva piimas leotada-puhastada.

Kokk ise kasutab meeleldi Rakvere lihakombinaadi valmis pakendatud rupskeid, sest need on kindla kvaliteediga ja noorlooma omad. Samas võib ka turul ringi vaadata ja üht-teist talunikelt leida. Tumedam värv, intensiivsem lõhn ja näpuga katsudes tuntav puisus-tihkus annavad aimu, et tegu on vanema loomaga, õpetab kokk vahet tegema.

Arteri retseptide tarvis Rakvere rupskitega askeldades näitab Kivisalu karbist võetud seasüdant – nagu tailihatükk –, mida pole tarvis enne patta panemist isegi soontest puhastada.

Pannile ei soovita ta tugeva struktuuriga südant siiski panna – tulemus ei jää kuigi nõtke, nii et pigem sobib see ikka hautisesse. Veisesaba nimetab Kivisalu tänuväärseks supipuljongi algmaterjaliks, ent oma kokakarjääri jooksul on ta sellest ka gurmeelikke kastmepõhju keetnud.

Maksa on sibulaga praadinud, suupistele pasteedivahuks löönud, grillinud ja isegi maksapannkoogitordiks teinud.
«Vajadusel eemaldage maksalt kile ja puhastage veresoontest. Suurema maksa puhul tükeldage seda nii, et veresooned jääks välja,» jagab Kivisalu maksastrooganovi tehes aabitsatõdesid.

Neile, kes tahavad maksa lihtsalt grillida või pannil praadida, soovitab ta veisemaksa jätta keskelt tooreks. Seamaks tahab aga korralikku läbipraadimist, kuigi mitte nii, et see sitkeks muutub.

Südamestruudel

•    u 600 g seasüdant

Märksõnad
Tagasi üles