P, 10.12.2023

Korstnapühkimise saladusi avastamas

Jaan Olmaru
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Korstnaluuaga pühkides tuleb seista kindlasti allatuult, sest siis lendab august tulev tahm eemale,» õpetab Koit Koppel (vasakul) Jaan Olmaru ja lisab, et kuigi töö on ohtlik, ei kanna korstnapühkijad tavaliselt turvavarustust.
«Korstnaluuaga pühkides tuleb seista kindlasti allatuult, sest siis lendab august tulev tahm eemale,» õpetab Koit Koppel (vasakul) Jaan Olmaru ja lisab, et kuigi töö on ohtlik, ei kanna korstnapühkijad tavaliselt turvavarustust. Foto: Kristjan Teedema

Tegelikult tahtsin ma raha kokku hoida. Seetõttu ei tellinud koju korstnapühkijat, vaid otsustasin tüütu töö ise ära teha – katusele polnud mul nagunii plaanis kõõluma minna ja tahmakulpi oskab käes hoida ju igaüks.

Nii kiskusingi ühel õhtul hoogsalt ahju tahmalõõride katted ära ja piilusin taskulambivalgel sisse. Pilt oli kõike muud kui ilus. Juba koos luugiga kukkus paras ports tahma põrandale ja lõõrist paistis lausa kuhi. Tõin köögist lusika ja supikulbi ning asusin usinalt tööle.

Üsna pea oli selge, et kööginõudest pole selle töö juures abi. Esiteks kippus lusikas pidevalt lõõri kukkuma, teiseks oli supikulbi vars lootusetult pikk ning seda polnudki võimalik pisikesest august sisse keerata. Kolmandaks olin jõudnud paari minutiga ennast niivõrd nõgiseks teha, et tööisu hakkas kaduma. Seisin hetke nõutult, kuni korraga meenus hiljutine tuhaimuri sooduspakkumine.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles