Eesti taasiseseisvumise ajal tekkinud unistuste utoopilisusest on palju räägitud, kuid nende luhtumine pole kuigi laialt teadvustatud, ning veel vähem on see teadvustamine inimeste reaalseid valikuid mõjutanud. Üheksakümnendatel uskusime, et ehitame üles läänemaise (ja võib-olla isegi põhjamaise) heaoluriigi, mis saab igaveseks aluseks eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimisele.
Me alustasime taristu loomise ja selle mehitamisega kõigis neis dimensioonides, mis ühe euroopaliku riigi juurde kuuluvad. Ülikoolid, teadusasutused, kõiksugu mere- ja maa-ametid, välisesindused, haiglad ja koolid, euroopalikud vanglad ja moodsa relvastusega kaitsevägi, kunsti- ja rahvamuuseumid, instituudid, nõunikud, soovolinikud ja demokraatia arendamise sihtasutused. Kõik need riigi funktsioone täitvad valdkonnad täitusid inimestega, kellest ühed asusid riigi funktsioone korraldama (näiteks ministeeriumi ametnikud) ja teised neid ellu viima (näiteks õpetajad, arstid, politseinikud, sõjaväelased).
