Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eha Komissarov: kuidas suhtuda oma aega?

Eha Komissarov FOTO: Erakogu

Lugesin Sirpi, et näha, kuidas kõrvalvoolumeedias räägitakse olukorrast riigis, ja võtaksin loetu kokku kahe kriitilise autoripositsiooni näitel. Marju Lauristin tunneb ärevust valitsuse uue teaduspoliitika pärast, mis loodusteaduste eelisarenduse egiidi all lõpetab või minimaliseerib tülikate sotsiaalteaduste ja kultuuri uurijate-kriitikute töörühmade rahastamise. Rahulolematud on ka esteedid, kes otsivad Sirbis kaitset jõhkralt jõulise, minevikuta kaasaja kunsti eest.

Tellijale Tellijale

Macho’likust tehnokraatiast kantud teaduse visioonid ja konservatiivide rahulolematus kultuuriga, mis radikaalselt vastandub minevikule, tulevad, oh jumal küll, kuidagi tuttavad. Lugege 1970.–1980. aastate Sirpi ja Vasarat. Sealt sotsioloogide mõtteid küll palju ei leia, sest teadusharu kui võimudele ebameeldivat tõtt väljastav institutsioon oli poolpõrandaalune.

Kriitikanooli kaasaegse kunsti inimvaenulikkuse pihta leiate sealt ometi, sest antimodernism oli nõukogude kunstipoliitika põhilisemaid doktriine. Sirbis ei kirjutata loomingulise isiksuse igakülgse arendamise vajadusest või harmoonilise isiku kujundamisest, mida armastas korrata Sirp ja Vasar. Igavale võrdsusele on tehtud lõpp, uus neoliberaalne kultuuripoliitika ehitab kultuuriruumi maksujõulise publiku, tunnustatud brändi, metseeni ja kollektsionääri ideaalkujutise ümber.

Samuti tasulise hariduse ja teiste raha eest mõõdetavate väärtuste ümber. Isiksuse arengut mõtestab käitumisoskus töökohal, mis õpetab meeldima. (Loen vahel puhtast masohhismist moodsaid käitumisõpetuste kogumikke ja olen põrmustatud nõudmiste hulgast, mida tööandja vaesele töötajale esitada tahab.)

Kui kultuuris osutuvad edukamaks need, kes saavutavad finantsedu, on esteetidel märgatav edumaa uue kunsti valmistajate ees. Kui kommerts saab normiks ning kultuurimõistega kokku sulatatakse, jäävad ellu esteedid.

Seinal rippuval pildil on suuremad müügivõimalused kui installatsioonil, pilt on teisaldatav, kuid installatsioon ei ole, ka kõige armetum pilt on seostatav mingite traditsioonidega, tal esivanemad, kes tarbijas äratavad usaldust, installatsioon kui uus kunstinähtus on Eestis ajaloota ja ühe antikangelasega, kelleks on teadagi Toomik.

Kõige kohanemisvõimelisemaks osutub brändi loogikat järgiv tarbija, keda tavaliselt tuuakse näiteks, et ka brändi vahendusel saab parimat uuendusliku potentsiaaliga kultuuri toodet välja selekteerida. Uusrikkad endistelt arengumaadelt ja Euroopa äärtelt kollektsioneerivad disainrõivaid ja toetavad selle kõrval kaasaegse kunsti riskantsemaid vorme ning disainitooteid samal moel kui vanade riikide uusrikkad.

Eestis hetkel veel ei leidu kollektsionääri, kes astuks välja traditsioonilistest kunstikoguja rollidest. Minu sõber Jaanus tegi hiljuti ilusa kaelaehte, millesse oli paigutatud mürgiampull, aga seda näituselt ära ei ostetud. Lõuna-Koreas oleksid müügivõimalused suuremad, nende uusrikaste kogukonnas sümboliseerib probleemsest disainist lähtuv toode eksklusiivsust.

17.09.2021 18.09.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto