Sisukord
AK
Postimees

Eha Komissarov: kuritegu, mis ei kvalifitseeru kuriteoks

2 min lugemist
Eha Komissarov FOTO: Erakogu

Kunstnik Taaniel Raudsepp kirjutas, et avalikes näitusemajades näidatavad tööd on kunstnikelt süsteemselt kaaperdatud. «Seejuures ei anna sellest enamasti endale aru ei kunstnikud ega kunstifunktsionäärid, kuna «kogu aeg» on ju nii olnud ja «raha ei ole». Küll aga on loomulik, et ühe näituse loomise juures saab tasustatud nii tehniline personal, kuraator(id) kui koristaja.»

Tellijale Tellijale

Taaniel Raudsepp väitis, et üheski teises sotsiaalses sektoris ei kohta sellist jaotusmehhanismide ebavõrdsust kui kunstis. Raudsepp kõnetab ka mind, kuraatorit. Taaniel, kes esindab ideele toetuvat, muuseumi formaadile vastavat kunsti, pole oma probleemiga üksi. Kommertsedu saavutamise ideoloogia on nurka surunud ka Eesti siseturule suunatud kunsti. Kunstniku reguleerimatu tööelu toob loojale kaasa maksimaalse ebakindluse. Kes peaks peatama sotsiaalse ebaõigluse mõttetu taastootmine? Ikka riik, kelle antavad kolme- kuni viieaastased loomingulised stipendiumid tagaksid Eesti osavõtu globaalsest kunstimaailmast. See kindlasti ei tapaks meie vaest, kuid eeskujulikku, tasakaalus eelarvega riiki.

Turufundamentalismile pole kaasaegse kunsti mõttelaad tundmatu. Ettevõtlust hakkas Euroopa vaimueliit varguses süüdistama juba 1960, väites, et turg kaaperdab, sentigi maksmata, uue kunsti vabadusest ja loovusest kantud mõtteviise, mida integreerib ettevõtlusesse, töötab ümber kapitalistliku majanduse vabadusnõudlusteks.

Ka loomevabadusel on eriline koht ühiskonnas, sest enamikul inimestel see puudub. Ka kunstiturg ei elaks selleta päevagi ära. Isabella Graw’ uurimuses «Art between  Market and Celebrity Culture» toetub iga eduka kunstituru retoorika väitele, et seda teost ei ole loodud turule mõeldes ning tegemist on täiesti unikaalse ja erilise tööga. Sõltumatus müüb ja ka turust «suhteliselt sõltuv» kunstnik tõuseb võimupositsioonile juhul, kui tema toote puhul saab rõhutada originaalsust ja ainukordsust.

Kunstnikud peavad loomemajanduslikus paradiisis kvalifitseeruma käsitöölisteks-kaubitsejateks, mõni lennukam toodab-turustab ehk mõne eksklusiivse brändi. Loomemajanduse tipp­aja leiaksime ENSVst, kus Tallinna Moemaja elatas end sellest, et üleliidulisel moeturul valitsedes müüs moemajadele tohutus koguses rõivaid lõigete ja vajaliku dokumentatsiooniga.

Moemaja eeskuju võiks sobida ka praegusele teadmispõhisele ühiskonnale, kus «teadmine» ja «erioskused» on turuväärtus. Kui kunst sellise turundusstrateegia alla ei kvalifitseeru, tuleb välja käia teine kõva argument.  Kunstiajalugu on osa kunsti edukuse diskursusest, ei maksa kahelda, et mingi osa uuest kunstist pälvib edu tulevastes kunstiajalugudes. Sellisena on ta juba praegu ümbritsetud sümboolse väärtusega. Tahtsingi rääkida meedia ja kunstikriitika võimalikust koostööprojektist, mis asuks tegutsema probleemidega seotud kunsti ümbritseva mentaalse kliima muutmisega.

23.05.2020 25.05.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto