Õpetajad ütlesid kevadise streigiga välja oma palgaootused. Kooliõpetajatega koos nõudsid suuremat tähelepanu ka koolieelsete lasteasutuste õpetajad, kes ootavad üleriigiliste palgamäärade ning puhkuse võrdsustamist põhikooli- ja gümnaasiumiõpetajatega. Justkui õpetajate ootuste üle ironiseerides on aga haridusminister ning ministeeriumi juhtivametnikud juba alates suvest teavitanud pidevalt avalikkust muudatustest haridussüsteemis.
Esiteks kaotatakse 2013. aasta 1. septembriks õpetajate ametijärgud ning hakkab olema vaid üks õpetaja kutse. Kutsesisestel järkudel pole palgaga aga mingit seost ning nende taotlemisest saab «sisemise motivatsiooni» küsimus. Ametijärkude palga alammäärade mõte on aga just see, et igale õpetajale oleks tagatud kindel sissetulek, mille rahastamine peab olema riigi ülesanne. Seetõttu on praegu õpetajate palgatõusust rääkida ju tegelikult suurele osale õpetajatele valetamine, sest vanemõpetaja ning pedagoog-metoodiku palk ei tõuse. Teiseks probleemiks on õpetajate uue tööaja kehtestamine, mida minister kiidab kui õiglast lähenemist. Uuring, mille korraldas Eesti Haridustöötajate Liit koostöös mitme poolega (sh haridusministeeriumiga), andis väga hea ülevaate õpetajate töökoormusest: Eesti õpetajad töötavad enam kui 50 tundi nädalas! Nüüd on aga haridusminister välja tulnud ideega kehtestada kõigile 35-tunnine töönädal ning kogu töö tuleb sinna sisse mahutada. Siit tekib aga probleem näiteks klassijuhatamisega, mida enam eraldi ei rahastata.
/nginx/o/2018/01/25/7513829t1h24a9.jpg)