Mikk Sarv: kuidas vanast saab uus

Mikk Sarv

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Vahel vaatame taevasse, kas meil on

aega veel,

kui ei ole, siis seda millegi arvelt laename.

Meil on aega veel, meil on aega veel,

kõigil on aega veel.

Tegelikult ei ole suudetud tõestada, et aeg üldse olemas on. Aeg on vaid kokkulepe, erinevate toimumiste omavaheline võrdlus. Ja kokku leppida saab hea tahtmise juures alati. Nii on aja olemasolu või puudumine otseselt sõltuv heast tahtest. Kui me tahame, siis meil on aega. Armunud inimestel on aega lõpmatult palju.

Eelmiseks nädalaks välja kuulutatud maailmalõpupäevaks oli meis kõigis palju head tahet, mis andis kogu maailmale aega jätkumiseks – me lihtsalt tahtsime nõnda. Ansambli Põhja-Tallinn laul «Meil on aega veel» on sedavõrd võimas ja olulise sõnumiga igaühe jaoks, et isegi püüe selle tähendust pisendada plagi­aadisüüdistusega pigem kasvatab huvi laulu vastu. Sarnasus kolme ja poole sajandi taguse Johan Christoph Pachelbeli kaanoniga D-mažooris sobib hästi laulu ajatu mõttega. Laulu «Meil on aega veel» võib nimetada ka Pachelbeli vana loo kaveriks.

Muusikaloo kaverdamine sarnaneb põlisrahvaste muistse tavaga panna püütud kalade luud tagasi vette või viia jahilooma kondid tagasi metsa. Seto laulus valgest jänesest korjab talutüdruk tapetud jänese luud kokku, seob need valge siidiräti sisse ning viib metsa kännu otsa, et sealt «saaks jälle jänesekene, ennemuistne elajakene». Usuti, et nii sünnib luudest uus loom või kala ning jahi- ja kalaõnn jääb alles.   

Tagasi üles