T, 6.06.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

«Lumekuninganna» liugles sundimatult 21. sajandisse

Esme Kassak
, arvustaja
Facebook Twitter
Comments
Peategelasele Gerdale tuleb filmis venna otsingutel appi valge nirk.
Peategelasele Gerdale tuleb filmis venna otsingutel appi valge nirk. Foto: Kaader filmist

Täispikas multifilmis «Lumekuninganna» kerkib esile veel üks julge ja kaunis tütarlaps – Gerda –, keda võiks vabalt kõrvutada viimastel aastatel ekraanile jõudnud Rapuntsli või Vaprakesega. Seiklustele kaasa elades võib algse muinasjutu täiesti unustada, vaatajat tabab äratundmine üksnes puhuti.

Üle pika aja tuleb Venemaalt kvaliteetne animatsioon, mis pakub üsna tõsiseltvõetavat konkurentsi Hollywoodile. Siinkohal patsutaks uhkelt ka endale õlale – Eestil on ette näidata terve Lotte-saaga ja «Lepatriinude jõulud» ja … (mis siis, et mitte 3D-s). Oleme suurele naabrile omamoodi isegi teenäitajaks. Keda veel kutsuda ühele heale joonisfilmile muusikat tegema, kui mitte «Leiutajateküla Lottele» muusika teinud Brainstormi?

Kui aga Lotte on täiesti originaalne lugu, siis Wizart on läinud kindla peale ning valinud loo, mida teatakse, ning seda kohandanud ja moderniseerinud, nagu nad ise süžeeuuenduste kohta ütlevad. Kuidagi tuleb riske ju maandada. Ekraanilt see ponnistus välja ei paista, aga kui põhjalikumalt süüvida, tekivad mõned küsimused.

Facebook Twitter
Comments

Märksõnad

Tagasi üles