Minu käest küsiti mõni päev tagasi, mis on mu lemmikfilm Quentin Tarantino omadest. Jäin vastuse võlgu. Kõik on meeldinud, kuna mulle meeldib süsteem, kuidas Tarantino filme teeb – selles on totaalselt millegi sisse kadunud inimese rõõmu ja entusiasmi, lapselikku ja nohiklikku.
Pole vist teist elavat ega ehk ka surnud režissööri, kes oleks andnud sellise panuse filmiarmastuse levitamisse. Kõik need taaselustatud žanri- ja exploitation-filmi väikesed punktid, mida Tarantino pidevalt refereerib ja kuskilt unustusest uuesti ringlusse tõmbab.