Teekond üksindusest üksolemisse

Rakvere teatri näitleja Tiina Mälberg loeb Vihula mõisa viinaköögis Tõnu Õnnepalu luulet. Foto: Eveli Varik

Laval on küll üksainumas näitleja, aga ometi on sündivas seisundis palju dialooge.

Lahemaal, kaunilt renoveeritud Vihula mõisakompleksi viinaköögis etendus külma talve varjul üks õige vaikne ja tundlik teatritükk, mida võib žanriliselt liigitada mitmeti – monoetendus, luulelugemine, poeetiline kontsert või ehk lihtsalt lavastatud seisund? Lavastaja, näitleja ja idee autorina ühes isikus üles astuv Tiina Mälberg on ennast ja vaatajat oskuslikult sellesse piiridepealsesse olukorda asetanud. Mis on hea, sest selles on otsimist, kobamist – teekonda, millega vaataja saab kaasa reisida.

Väiksesse vanasse viinakööki on asetatud mõned read toole ning nn lava tagaseinaks sätitud valge ekraan, millele projitseeruvad mustvalgesse monokroomi keeratud Peeter Nahko loodusfotod. Õues paukuv pakane ja valge lumine vaikus mõjuvad justkui loodusliku black-box’ina. See on küll väljasõiduteater, aga siin puuduvad heinalõhn, linnulaul jms suveteatritele omane pillav külluslikkus. See on taandatud puhas ruum, mida neljast aastaajast talv meie laiuskraadil kõige ehedamalt pakkuda suudab. On see ju ka ainus aastaaeg, milleni tüki aluseks olev luulepäevik tegelikult õieti ei jõuagi.