
Kui ma üle kaheksa aasta tagasi vabakonnas aktiivsemalt tegelema hakkasin, olid mul peas veel juuksed ning ettekujutus, kuidas võim ja vabaühendused 2002. aastal riigikogus kokkulepitu põhjal kenasti koos ühiseid eesmärke seavad ja ülesanded omavahel ära jagavad. Ideaalist pole ma loobunud, suhted edenevad iga aastaga, maksumaksja on õnneks või kahjuks vabakonna suurim rahastaja jne. Siiski tunnen ma oma tööst üha vähem rõõmu, kui päevast päeva kasvab mahavisatud aja hulk, mis läheb üha suurema paki aruannete kirjutamise peale.