Tihti sellest hädad alguse saavadki. Ühing ei tunne seadusi ega vaevu nendega tutvuma, vaid teeb asju nii, nagu heaks arvab, seadusi eirates. Ise selgitades, et meie teame kõige paremini, mida ja kuidas teha. Sellega ei saa avaliku raha eraldaja leppida.
Eestis ei ole selgelt määratletud, millised on vabaühenduste rahastamise liigid ning millal ja kuidas neid rakendada. Ideaalis peaks olema nii, et sõltuvalt kasutatavast rahastamisliigist tuleb korraldada ka kontroll täiesti erinevalt. Projektitoetuste kasutamist on vaja kontrollida rohkem, tegevustoetuste puhul piisab, kui veenduda, et kokkulepitu on sisuliselt tehtud. Meil aga peetakse kõiki eraldatud toetusi projektitoetusteks ja see on viinud kontrolli ületähtsustamisele – kõike on vaja kontrollida.