Viikingiaeg leidis uue käsitluse

Arheoloog Andres Tvauri uuringud heidavad pilgu 600-aastasele perioodile esimese aastatuhande teises pooles. Esemeid, mis tolleaegsest eluolust teadmisi annaksid, on vähe. Üks sellistest on Tvauri käes – viikingiaegne kirves. Foto: Sille Annuk

Enam kui pooleteise tuhande aasta eest laiusid praeguse Eesti ala metsade asemel peamiselt põllud, ehtemood ja relvad tulid importkaubana Balti aladelt või Skandinaaviast ning polnud linnu, mille ümber keenuks kaubandus. 

Balti mere piirkonna rahvaste kauplemist, võimukeskusi ja käsitöökodasid silmas pidades olid siinsed alad ääremaa, millel polnud olulist mõju. Ei olnud ka poliitilist või kultuuriliselt ühtset tervikut, mida saanuks kuidagi siinsete alade rahva või riigina käsitleda.

Rahvasterännu-, eelviikingi- ja viikingiaeg hõlmab ligi 600-aastase perioodi esimese millenniumi teisel poolel ehk umbes aastad 400–1050. Just sellest ajast annab ülevaate teadusmonograafia, mille autori, Tartu Ülikooli arheoloogi Andres Tvauri leiab 2013. aasta riiklike teaduspreemiate laureaatide hulgast.