R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Balti-Vene suhteid määrab ajalugu ja energeetika

Argo Ideon
Balti-Vene suhteid määrab ajalugu ja energeetika
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Baltimaade presidendid Punasel väljakul.
Baltimaade presidendid Punasel väljakul. Illustratsioon: Pm

Balti riigid on väga harva üritanud koordineerida oma poliitikat Nõukogude Liidu ajaloo küsimustes, näiteks okupatsioonikahju väljanõudmise asjus, kirjutab Leedu politoloog Agnia Grigas tänavu jaanuaris Inglismaal ilmunud raamatus «The Politics Of Energy And Memory Between The Baltic States And Russia». «Isegi kui seda prooviti, olid need katsed üldiselt ebaedukad,» leiab ta.


 

Koordineerimatuse põhjuseks peab leedulanna muu hulgas sellise Balti riikide vahelise institutsiooni puudumist, mis vastavat poliitikat välja töötaks.

Grigas uurib oma teoses lähemalt mitut kaasust, mis näitavad Baltimaade erinevat tegutsemist, mis paljuski sõltub ka sellest, kes parajasti võimul on ja mis ideoloogiat võimulolijad esindavad, st sõltub pigem sisepoliitilistest kui muudest põhjustest. Üks kaasustest on okupatsioonikahju küsimus, teine aga Balti riikide liidrite osalemine või osalemata jätmine Moskva 9. mai pidustustel, millega Venemaa tähistab igal kevadel II maailmasõja lõppu Euroopas.

Ei küsi okupatsioonikahju

Grigas märgib, et kõik Balti riigid on samasugusel positsioonil Nõukogude Liidu okupatsiooni suhtes: Nõukogude Liit okupeeris ja annekteeris Balti riigid 1940. aastal ebaseaduslikult. Venemaa vahetult pärast Nõukogude Liidu lagunemist seda ägedalt ei vaidlustanud, kuid mida aeg edasi, seda jäigemaks nende positsioon muutus, ning praegusel ajal väidab ametlik Venemaa poliitika, et Balti riigid ühinesid Nõukogude Liiduga vabatahtlikult.

Grigase andmeil pärineb ilmselt viimane Venemaa ametlikult väljendatud kinnitus, et Nõukogude Liit Balti riigid tõepoolest okupeeris, Vene välisministrilt Andrei Kozõrevilt 1993. aastal.

Samas viitab Leedu politoloog, et 2008. aastal Vladimir Putin kaudselt möönis Leedu okupeerimist, viidates 1991. aasta juulis Venemaa ja Leedu vahel sõlmitud leppele, kus taunitakse Molotovi-Ribbentropi pakti ja mööndakse ka Leedu anneksiooni. Putini 2008. aasta seisukoht oli, et 1991. aastal on need teemad käsitletud ja Venemaa ei kavatse nende juurde tagasi pöörduda, sest «me ei saa paluda andestust igal aastal».

Niisiis on Vene poliitika selles asjas olnud mõneti ebajärjekindel, ent nagu märgib oma uurimuses Agnia Grigas, on Balti riigid ajanud Nõukogude okupatsiooni tagajärjel tekkinud kahju küsimustes samuti igaüks oma asja. Balti assamblee on küll üles kutsunud kõiki kolme riiki okupatsioonikahju kokku arvutama ning nii Eesti, Läti kui Leedu on need arvutused ka teinud, edasi aga igasugune ühistegevus puudub.

Kolme riigi poliitika osutus täiesti lahknevaks: Eesti president Arnold Rüütel teatas 2005. aastal Vene ajalehele Izvestija antud intervjuus, et Eesti ei ole teinud mingit otsust nõuda Venemaalt kompensatsiooni ja seda pole ka kavas teha. Leedus pandi Vene sõjaväe tekitatud kahju eest kompensatsiooni nõudmise küsimus 1992. aastal referendumile koos Vene armee lahkumise nõudmisega ning 90,8 protsenti hääletusel osalenuist vastas jaatavalt.

2000. aastal võttis Leedu vastu ka seaduse Nõukogude okupatsiooni tekitatud kahju kompenseerimisest, mis kohustas valitsust selle kahju kokku arvutama ja pidama Venemaaga hüvitamise asjus läbirääkimisi. Lätis, tõdeb Agnia Grigas, on poliitikud okupatsioonikahju küsimuses käitunud pigem tuulelipuna.

Venemaal omad nõuded

Tegelikult pole ei Nõukogude Liit ega tema õigusjärglane Venemaa kunagi maksnud mingit kompensatsiooni ühelegi riigile, keda ta II maailmasõja ajal või selle järel okupeeris, ning endised Varssavi pakti maad pole seda küsimust ka tõstatanud. Ainsad riigid, kes peale Balti riikide on Nõukogude okupatsiooni tekitatud kahjude pärast nurinat väljendanud, on Moldova ja Afganistan.

Venemaa on seevastu hoopiski leidnud, et neile tuleks maksta kompensatsiooni selle vara eest, mille nad Balti riikidesse maha jätsid. 2002. aastal võttis riigiduuma vastu resolutsiooni, et Balti riigid võlgnevad Venemaale miljardeid maha jäänud sõjaliste objektide eest.

2004. aastal avaldas Vene riiklik kontrollikoda raporti, mis leidis samuti, et Venemaa oleks õigustatud Nõukogude Liidu järglasena kompensatsiooni saama. Peale selle võib Venemaa puhul rääkida ka Nõukogude välisvõlas osalemisest.

Agnia Grigas leiab oma raamatus, et Balti riikide erinev poliitika okupatsioonihüvitise nõudmisel tuleneb osalt sellest, et Leedus tekkis 1990. aastate algul õiguslikult siduv mehhanism selle teemaga tegelemiseks, mujal aga mitte. Samuti on Eesti ja Läti poliitikat kompensatsiooni suhtes tema hinnangul mõjutanud suur venekeelne kogukond neis riikides (sest nende hääled mõjutavad valimisi).

Kutsed Balti riikidele osaleda Venemaa võidupäeva tähistamisel Moskvas tekitasid samuti Balti riikides täiesti erinevat reageeringut. Kolmest korrast (aastatel 1995, 2005 ja 2010) on Läti riigipea osalenud kahel, Eesti riigipea ühel ja Leedu president mitte ühelgi korral.

Grigase hinnangul on seda paljuski määranud sisepoliitika: vasakpoolse poliitikatiivaga seotud presidentidel on lihtne saada süüdistusi, et nad on suhetes Moskvaga liiga pehmed, sellal kui parempoolsetel poliitikutel on vabamad käed. Samas on suhete üldine kontekst muutunud pragmaatilisemaks, mida kajastab ka Eesti ja Läti presidendi osalemine 2010. aasta üritusel. Leedu president sai toona «mitteametliku» kutse, kuid põhjendas minemata jätmist ajakavaga.

Lisaks okupatsioonikahjudele ja 9. maile vaatleb Agnia Grigas oma jaanuaris ilmunud raamatus põhjalikumalt Eesti, Läti ja Leedu suhteid Gazpromiga.

Kuigi 2011. aastal oli Balti riikide osakaal Gazpromi gaasimüügist Euroopasse kokku vähem kui 3,2 protsenti, on Vene riigifirma sellest turust väga huvitatud. «Need huvid johtuvad pigem poliitikast kui ärihuvidest,» leiab Grigas.

Ka gaasiküsimuses on Balti riikide tegutsemine Venemaaga suheldes olnud väga erinev, märgib politoloog. Eesti erastas Eesti Gaasi osalt Gazpromile juba 1993, Läti nõustus aktsiamüügiga 1997 ja Leedus sai Gazprom gaasifirma aktsiad alles 2004. aastal pärast pikka ja väga politiseeritud sündmuste ahelat.

Raamat

«The Politics Of Energy And «Me­mory Between The Baltic States And Russia»

Ashgate, UK, 2013

Märksõnad
Tagasi üles