Mitte ilmaasjata ei ütelda, et luuletaja süda on nii avar, et sellesse mahub terve maailm. Pole kurbust, milles luuletaja ei oleks osaline. Langetasin minagi pisara selles kohas, kus luuletaja kirjutab, et vahel tuleb talle külla mõni haige sõber, küsib pudelit viina, vaatab ühes korteriomanikuga mustvalget kurba filmi ning nutab hääletult.
Niisugune melanhoolne meenutus teeb iga lugeja nukraks, samas aga kompenseerivad seda nukrust luuletused lindudest, leevikestest, karudest jpm. Raid on loodusega sina peal ja kõik, mis on juhtunud loodusega, on juhtunud ka temaga. Ta on üks väheseid meie poeete, kelle luulest kostab pidevalt nurmede, niitude, kaskede ja koskede helinat.
Mõnikord, luulekogu keskel, luuletaja tase langeb ja ta kaldub väheütlevatesse targutustesse, teeb juttu koduvõtmetest, kojutulekust ja sõpradest. Samas peaks nende sõnade taga rohkem olema; ma tean, millised on Raidi sõbrad, ja isegi seda, kus ta kodu uks asub. Seal peaks olema midagi palju enamat kui sellised targutused. Juba Shakespeare ja Jonson teadsid seda: kui juba vabavärssi taguda, siis olgu värsis ikkagi ainukordne, blankvärsile omane rütm. See oleks võinud ka Raidile enne kirjutama asumist selge olla.