Luulekogu pealkiri ajab natuke segadusse, justkui oleks ka JKR luuletus. Ta ongi elanud oma elu kunstipäraselt, on olnud terava sulega kirjamees läbi aegade, mis talle ka kindlasti arvukalt vaenlasi toonud. Meie ees on raamat, mis avab poliitiku ja ajakirjaniku elu inimlikumat ja haavatavamat poolt. Romantilised tundetulvad vahelduvad teoses elu- ja kunstiküpse inimese rahulike mõtisklustega.
Mitte ilmaasjata ei ütelda, et luuletaja süda on nii avar, et sellesse mahub terve maailm. Pole kurbust, milles luuletaja ei oleks osaline. Langetasin minagi pisara selles kohas, kus luuletaja kirjutab, et vahel tuleb talle külla mõni haige sõber, küsib pudelit viina, vaatab ühes korteriomanikuga mustvalget kurba filmi ning nutab hääletult.
Niisugune melanhoolne meenutus teeb iga lugeja nukraks, samas aga kompenseerivad seda nukrust luuletused lindudest, leevikestest, karudest jpm. Raid on loodusega sina peal ja kõik, mis on juhtunud loodusega, on juhtunud ka temaga. Ta on üks väheseid meie poeete, kelle luulest kostab pidevalt nurmede, niitude, kaskede ja koskede helinat.
