Soome disainiime Tallinnas

Kangamustrite vahelt välja: rõivaste peadisainer Noora Niinikoski näitusesaalis, taamal ka kuulsad «Unikko» moonid. FOTO: Peeter Langovits

Nii köitvat ja suurejoonelist värvide ja mustrite mängu kui Soome tekstiili- ja rõivalegendi Marimekko näitusel, pole Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis ammu nähtud. Arter kiikab rõivaste peadisaineri Noora Niinikoskiga kangamustrite taha.

Tellijale Tellijale

Silmipimestavalt stiilne, ahhetas üks külaline soomlaste disainilegendi Marimekko enam kui 60-aastase aja- ja eduloo ülevaatenäituse «Marimekko. Disain. Soome» avamisel tarbekunsti- ja disainimuuseumis.

Tõepoolest, keset me tusameelset talve mõjuvad Soome Instituudi peakorraldamisel Helsingi disainimuuseumist Tallinna jõudnud Marimekko suured mustrid ja erksad värvikooslused kui kevadine värviteraapia.

Näitusesaalist ei puudu Maija Isola 1964. aastal loodud kultuslik «Unikko» (moon) muster, mis eestlastelegi hästi teada, ega ka viited firma rõivaloole, mida esindavad teiste seas klassikaks saanud Annika Rimala «Tasaraita»-sarja trikotaažist triibusärgid 1968. aastast ning Vuokko Nurmesniemi «Jokapoika-paita» (igamehe särk), mis kujunes 1950. aastate lõpus Soome arhitektide ja ülikoolirahva lemmikrõivaks. Mõlemaid on nüüdseks müüdud miljoneid.

Jackie Kennedy tõi tuntuse
Pole kahtlust, et just julged ja efektsed kangamustrid on läbi aegade olnud Marimekko trumbiks ning teinud kunagisest väikesest kangatrükikojast Põhjamaade disainiilma tähe, aga ka nimeka rahvusvahelise kaubamärgi, mis näitab end New Yorgi moenädalal.

«Menu taga on oskus teha asju, mis on ajatud ja püsivad värsked vähemalt mõnikümmend aastat,» avab Arterile eduloo tagamaid Marimekko rõivakollektsiooni peadisainer Noora Niinikoski. Seejuures peab ta oluliseks, et kunstnikele on antud suur loominguvabadus, nad ei pea tegema seda, mis ilmtingimata «müüb»: «Usun, et disainerite originaalne mõtlemine ja isikupärane käekiri on meie edu suurim saladus.»

Näitusel saab eduloostki ettekujutuse, seda nii kohalikus kui ka üleilmses tähenduses. Näiteks esimese suurema rahvusvahelise läbilöögi tõi Marimekkole näitus USAs Bostonis 1959. aastal, misjärel president John F. Kennedy abikaasa Jackie Kennedy meelsasti firma kleite kandis. Juba siis oli ta stiilieeskuju, kelle rõivaoste jälgiti hoolega, tänu sellele jõudis soomlaste looming kiirelt üleilmsesse moepressi.

Kevadised mummud
Praegugi leiab Marimekko poed nii New Yorgist ja Beverly Hillsist kui ka Tokyost ja Sydneyst. 1990. aastate esimesel poolel oli firmal pood ka Tallinnas, kuid siinset publikut see kuigivõrd ei köitnud – keha järgivat siluetti armastanud eestlannadele olid laiad lõiked ja julged kangamustrid võõrad ning ka meie inimeste rahakott olid disainimärgi ostmiseks toona tunduvalt õhem.

Muide, kui sattuda Marimekko tehasesse Helsingis, siis sealne ajalooline väljapanek laeb meeled samasuguse energiaga. Nende sööklagi on vaatamisväärsus omaette, mõjudes kui disainilabor, kus näha, kuidas ka elustiilidisain igapäevaelus töötab: aknakatted, tekstiilid, nõud ja isegi vakstud laual on n-ö vabrikukuumad ning panevad igatsevalt samade värvi- ja mustripommide järele õhkama.

Ning kui teile juhtub seal veel vastu jalutama mõni disainer, kes kannab uusima kevadkollektsiooni musta-valge mummulist kostüümi, valge sall kaelas lehvimas ja kollased kingad jalas, näib ostutuur tehasepoes vältimatu.

Marimekko fenomenist

Noora Niinikoski, kas ongi nii, et iga soomlase kodust võib leida mõne Marimekko eseme ja riideid pärandatakse emalt tütrele?

17.05.2021 18.05.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto