Veerand sajandit tagasi saabus Eestisse koos kevadega ka monumentide taastamise vaimustus. Otsa tegi siingi lahti rühmitus MRP-AEG, mis oli juba 1987. aasta sügisel, kohe pärast Hirvepargi miitingut hakanud koguma allkirju stalinismiohvrite mälestusmärgi rajamiseks Tallinna. Okupatsioonivõim mõistis selle algatuse küll hukka, kuid peagi oli asi niikaugel, et isegi kommunistid koostasid pikki nimekirju iseseisvusaegsetest sammastest, ilma milleta enam elada ei saanud.
Ainuüksi Tartus, tolleaegses kõige kivilembesemas linnas, peeti plaani rajada Lembitu ja Hurda ausammas, Koidula ja Jannseni kaksikmonument, Tartu teadlaste aumüür ja Maarjamõisa memoriaal. Ülikooli ajalooteaduskonna parteiorganisatsiooni (!) koosolekul otsustati 1988. aasta märtsis lisada sellesse nimekirja veel Kalevipoja kuju, Gustav II Adolfi ja Villem Reimani mälestussammas, Gustav Suitsu ja Anton Hansen Tammsaare mälestusmärk, Hugo Treffneri kooli mälestuskivi, 8. juulil 1941 hukkunute mälestusmärk jne.
