Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Poliitikahuviliste kool 4: kas rahvas on tõesti rumal?

Annika Uudelepp. FOTO: Toomas Huik.

Seekordne «Poliitikahuviliste kool» võtab vaatluse alla küsimuse, millest on tulnud arusaam, et rahvas on pigem rumal kui arukas otsustaja. Mida lähemale laupäeval toimuv Rahvakogu jõuab, seda sagedamini selliseid arvamusi – sõltuvalt olukorrast ja auditooriumist kas rohkem või vähem looritatult – kostab. Kuna poliitilises kommunikatsioonis kasutatavatel arusaamadel on kalduvus saada domineerivaks, siis võib kergesti jõuda järeldusele, et midagi rahva otsustada jätta tähendaks see juba ette ebaõnnestunuks kuulutada.

Tellijale Tellijale

Kui aga arvamust «rahvas on rumal» lähemalt analüüsida, selgub, et segamini aetakse ja ühe mõiste alla koondatakse vähemalt neli asja: infopuudus, keeleerinevus, kaasamiskogemuse nappus ja massikäitumise spetsiifiline iseloom. Ükski neist ei tähenda loomuomast rumalust – kolm esimest on kommunikatsiooniprobleemid ja neljas on organisatoorne küsimus – ning kõik neli on välditavad.

Kõige taustal aga kumab läbi uskumus vertikaalse juhtimispõhimõtte ainuvõimalikkusest ning ekspertotsustusest kui parimast otsustamise viisist. Teisisõnu, lähtutakse Platoni riigimudelist, kus liidritena nähakse valgustatud filosoofe, kes lihtrahvale ütlevad, kuidas asjad tegelikult on ja kuidas riiki õigesti juhtida tuleks.

01.12.2021 02.12.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto