Peeter Saari: merisea sündroom teaduse rahastamises

Peeter Saari Foto: Erakogu

Just äsja, täpselt kuu keskel kukkus kell ülikooli sadadele töötajatele, kes koostasid Eesti Teadusagentuurile taotluse saamaks uurimistoetust järgnevail aastail. Tavaliselt enam kui 30-leheküljelises, valdavalt ingliskeelses ja ettenähtud tabeleid täis tekstis tuli tõestada oma teema tähtsust, meeskonna võimekust, kirjeldada tööplaani ja oodatavaid tulemusi kuni kuus aastat ette ja palju muud ning muidugi näidata, milleks kavatsetakse kulutada küsitud raha.

Kusjuures toetuse saamisest ei sõltu pelgalt parema pipeti ostu võimalus või komandeeringud konverentsidele, vaid see, kas edaspidi üldse on palgaraha. Halastamatust arvude statistikast on ette teada, et ligi pooled taotlustest jäävad rahuldamata. Karm tõde selgub alles sügiseks, kui eksperdid ja hindamiskomisjonid tööga ühele poole jõuavad. Kokkuvõttes saadab sadu teadusjüngreid terve suvepuhkuse eksistentsiaalne mure – kas saab üldse oma tööd edasi teha?