Zuga provotseerib, kuulutab, et teab tõde. See kõlab peaaegu nagu Jeesus, kes ütles, et tema ongi tõde. Siiski pole võimatu, et teabki, näiteks seda, et 2+2 on 4. Või siis seda, et tõde on suhteline – avaldub inimeste vastastikuses suhtes, suhtlemises, eelkõige just füüsilises kontaktis. Keha ei valeta.
Vist esimest korda üldse kuulen, et Zuga hingeldab. See on kui muusika minu kõrvadele. Kohati muutub kehade vahel meeleheitlikult kontakti otsiv tants, mis algab õrnast puudutusest, koguni vihaseks, agressiivseks, ei saa enam aru, kas üksteist tõugatakse ja lükatakse mängult või päriselt. Kõhe hakkab. Siis jälle sigineb viha kõrvale huumorit.
