
Mind on juba pikemat aega huvitanud lihtsuse ja keerulisuse perspektiiv. Läbi nende kahe kategooria eraldi võiks analüüsida tervet kultuurilugu, aga ka laiemalt inimkonna, maakera ning lõpuks terve universumi ajalugu.
Mind on juba pikemat aega huvitanud lihtsuse ja keerulisuse perspektiiv. Läbi nende kahe kategooria eraldi võiks analüüsida tervet kultuurilugu, aga ka laiemalt inimkonna, maakera ning lõpuks terve universumi ajalugu.
Meie praegust aega iseloomustab ühelt poolt pidev muutumine keerulisemaks: teadus, tehnika, asjad, ühiskondlikud protsessid – kõik näib muutuvat üha keerulisemalt käsitletavaks ning raskemini ennustatavaks ja hoomatavaks. Teisalt on kogu selle arengu taustal näha täiesti vastupidiseid protsesse: liikide väljasuremine on muutunud massiliseks, samamoodi surevad välja keeled ja kultuurid; kogu see eripalgelisus, mis on sajandeid inimkonda ja teda ümbritsevat keskkonda iseloomustanud, kaob meie endi silme all. Sarnaseid muutusi võib näha ka vaimses plaanis – inimeste nägemus maailmast näib muutuvat järjest lihtsustatumaks või siis vähemalt nõudlus lihtsustatud käsitluste järele on väga laialdane ja suur.