Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Uwe Gnadenteich: jalgratturi kaootiline elu

FOTO: Urmas Nemvalts

Ma olen Tallinnas jalgrattaga sõitnud nii kaua, et ei mäletagi täpselt, kui kaua. Kümme aastat kindlasti. Iga päev. Aasta läbi. Ja sõltumata sellest, kas keegi parajasti edendab kergliiklust ja ehitab uusi rattateid või mitte. Minusuguseid on teisigi. Ja mõnikord tundub mulle, et jalgrattaga ei sõideta rohkem mitte võimumeeste tegevuse tulemusena, vaid hoopis selle kiuste.

Tellijale Tellijale

Sellal kui mind jalgrattahullus tabas, oli rattateid Tallinnas üsna vähe. Pirita tee äärne vist, ja võib-olla mõni üksik veel. Aga siis tabas rattahullus ootamatult ka linnaisasid. Ainult et nemad ei hakanud ise rattaga sõitma, kui välja arvata need üksikjuhud, kus mõnel lindilõikamisel oma kalli varustusega poseeriti. Nende hullus väljendus hoopis muus.

Näiteks sõitsin ma tollal tööle mööda Suur-Ameerika tänavat. Ja sõitsin loomulikult kõnniteel, sest sõiduteel seal jalgratturile ruumi ei ole. Kõnniteel sõitmine aga oli teatavasti keelatud ja nii ma rikkusingi mitu aastat süstemaatiliselt seadust. Kuni ühel heal päeval tulid tööriietes mehed ja joonistasid Suur-Ameerika tänava kõnniteele jalgratta. Joonistasid kohe mitmesse kohta, nii ühes kui teises suunas.

27.11.2021 29.11.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto