Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ando Kiviberg: meie muusikaline emakeel

Ando Kiviberg FOTO: Elmo Riig / Sakala

Ando, meie ansambel ei hakka mitte kunagi rahvamuusikat mängima, on selge?» Nii ütles mulle allasurutud raevuga üks artist, keda mõni aeg tagasi Tallinnas kontserdi eest tänasin. Selge-selge, mis siin segast saab olla, mõtlesin. Olin selle ansambli paarkümmend aastat tagasi Viljandisse esinema kutsunud palvega, et nad teeksid selleks puhuks spetsiaalse, pärimusmuusika seadetele üles ehitatud kava. Palve löödud haav oli nii sügav ja sügelev, et pole ikka veel armistunud. Mulle lausa meeldib selline eestlaslik visadus ja järjekindlus, mis avaldub peaaegu kõikjal. Nii hingehaavade kandmises kui traditsioonide hoidmises.

Tellijale Tellijale

Kolmapäeval, 15. mail möödus täpselt 20 aastat esimese Viljandi pärimusmuusika festivali toimumisest. Seda sündmust korraldades on algusest peale peetud silmas kahte eesmärki – esiteks eesti pärimusmuusika propageerimist ja õpetamist läbi elava eeskuju ning teiseks muu maailma rahvaste muusikakultuuri tutvustamist, et kasvatada lugupidamist teiste rahvaste väärtuste vastu.

Need eesmärgid on üliolulised, sest pärimusmuusika aitab defineerida seda, kes me oleme. Eestlased on harjunud end määratlema oma emakeele kaudu. See on vaid üks tahk. Ungari helilooja Zoltán Kodály on öelnud, et rahva(pärimus)muusika on rahvuse muusikaline emakeel. Eestis on seda mõtet edasi kandnud Veljo Tormis ning üheskoos on nende pärand andnud mulle eluülesande: luua tingimused ja võimalused eesti muusikalise emakeele levikuks ja arenguks.

01.12.2021 02.12.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto