Auto, mu arm

Raamat J. G. Ballard «Crash» Tõlkinud Olavi Teppan Sari Ajavaim Kirjastus Koolibri

FOTO: Repro

40 aastat tagasi ilmunud ulmeromaani «Crash» tegelased on inimesed ja autod, mitte tulnukad ega tehisintellekti kandjad. Pole roboteid ega postapokalüptilist seisukorda. On kapitalism ja tehnoloogia. Progressimüüt ja selle tagajärjed. Kimäärid, kumiirid ja moondunud psüühika.

Kõik toimib tavalist rada. See on jõle. Küberpunk-klassiku atmosfäär on lausa ehmatavalt realistlik. J. G. Ballard sukeldub autode, tehnitsistliku ühiskonna, inimeste ja masinate suhete, tekkivate kokkupõrgete ja vigastuste ning tuleneva väärastunud mõttelaadi kirjeldamisega peenimatesse mõlkidesse ja pragudesse autokeredes ja inimteadvuses ning toob päevavalgele reaalsuse fiktsiooni ihkava iseloomu. Näiliku ja tõeluse rollid on vahetunud.

Ülim ulme peitub me peas. Inimesed tahavad saada masinateks. Auto­ihalus võtab Ballardi romaanis perverssed, pornograafilised mõõtmed. Tegelased seksivad ainult autos, viimaks seksitakse pigem autodega. Maniakist teadlane Vaughan ja autori nime kandev minajutustaja haaravad autodesse naisi. Sellest on vähe. Kinnisideed lähevad kaugemale.

Autor demonstreerib ilge halastamatusega inimihade musta auku. Täiuslik vahekord õnnestub üksnes võimalikult ebatäiuslikus olukorras. Avarii järel, avarii ajal. Purunenud autodes, vigastatud naistega. Lõppeesmärgiks muutub surm autode kokkupõrkes, sellest saab absoluutne metafoor orgasmi kõrgeimale tipule. Sealt edasi pole kuhugi minna. No future. Futuristlik kimbatus.

Neli aastat tagasi 78-aastaselt surnud, Hiinas sündinud ja Londonis elanud Ballard oli prohvet. Ärme unustame, et «Crash» kirjutati 70ndate alul. Polnud arvuteid ega mobiiltelefone ega kõike, mis meid elektrooniliselt (näivalt) ühendab. Autosid oli kordi vähem. Ometi leidis Ballard tegelikkusest üles düstoopilise, sürrealistliku tasandi, kus tehnoloogia juba valitses inimeste ajude üle.

Tagasi üles