
Kuidas peaks ajakirjandus käsitlema kriisiinfot, teades, et tänapäeval suudab iga möödakõndija sõnumeid edastada? Ka kõige karmima olukorra puhul on õige juhinduda faktidest, mis peavad moodustama uudisloo keskme, leiab kolumnist Martin Kala.
Kuidas peaks ajakirjandus käsitlema kriisiinfot, teades, et tänapäeval suudab iga möödakõndija sõnumeid edastada? Ka kõige karmima olukorra puhul on õige juhinduda faktidest, mis peavad moodustama uudisloo keskme, leiab kolumnist Martin Kala.
Euroopa Ajalehtede Liit kogunes möödunud nädalal Serbia pealinnas Belgradis toimunud üldassambleele, mille eesmärgiks oli vaagida ajakirjanduse olukorda ning kutsuda üles Euroopa Liitu ja ka liikmesriikide valitsusi tunnustama pressi eneseregulatsiooni kui peamist garantiid pressi- ja väljendusvabadusele. Väljaandjad ja ajalehtede liidud üle Euroopa kritiseerivad Euroopa üha sagedamaid üleskutseid ajakirjandust Euroopa tasandil reguleerida ja monitoorida. Argumendil on värvi: idee, et ELi seadusandjad saaksid või võiksid määratleda eetilisi või muid standardeid valdkonnale, mille eesmärgiks on olla demokraatia valvekoer ja ka poliitikute enda tegusid jälgida (ja kritiseerida), on täiesti vastuoluline.