T, 29.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Imeõpetaja lõpuks leitud!

Priit Pullerits
Imeõpetaja lõpuks leitud!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Pealtnäha nagu omasugune: 
tegelikult on noorel keemiaõpetajal Martin Saarel kindlad ja vankumatud 
põhimõtted, millega vastuollu minek lõpeb alati õpilase kaotusega.
Pealtnäha nagu omasugune: tegelikult on noorel keemiaõpetajal Martin Saarel kindlad ja vankumatud põhimõtted, millega vastuollu minek lõpeb alati õpilase kaotusega. Foto: Peeter Langovits

Tallinna kahes tippkoolis on viimastel õppeaastatel löönud õpilaste ees laineid pealtnäha nendevanusena paistev meesõpetaja. Paljud ei saa aru, miks ta oma talenti hariduses kulutab.

Alustada tasub ikka A-st, Andrus Ansipist. Veel üks A-täheline, Agur, Hendrik, Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor, pakub täiesti spontaanselt, kuidas peaminister Ansip saaks oma suured unistused ellu viia.

Ta räägib ühest oma kooli noorest õpetajast, kellel on täpselt sama nimi nagu mehel, keda Wikipedia esitleb kunstnikuna New Yorgis – Martin Saar. Agur ütleb nii: «Kui selliseid õpetajaid oleks koolides rohkem, siis võiks peaministri unistused, nagu Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmine, saada reaalsuseks.»

«Tõsine imeõpetaja!» kinnitab Agur. «Tema on see, kes sütitab õpilasi oma äärmise kire, pühendumuse ja põhjalikkusega. Ta suudab teha aine nii huvitavaks, et ... mul ei jätku kohe häid sõnu.»

Sellises iseloomustuse vettpidavuses tuleb oma silmaga veenduda. Ja Youtube pakubki õpetaja Martin Saare stiilinäidet: ta hüpleb keemiatunnis klassi ees üles-alla nagu kummipall.
Mis tsirkus see on?

Mitte tsirkus, vaid kihlvedu, tunnistab sel nädalal 26-aastaseks saanud Saar. Ta oli õpilastega viie šokolaaditahvli peale kihla vedanud, et suudab viibida pool minutit kaaluta olekus. Ja niiviisi hüpeldes, mis talle mingit raskust ei valmistanud, sest ta on väljapaistvalt saleda kehaehitusega, koguski ta sekundikümnendike kaupa kokku vajalikud pool minutit kaaluta olekus. Saare võit!

Ootamatu pakkumine
Ei, ärge arvake, et õpetaja Martin Saare imelisus seisneb tema võimes tundides trikitada. Pigem ikka selles, et ta annab tunde koguni kahes tugevas koolis, lisaks GAGile Tallinna reaalkoolis. Kokku poolteist koormust. Et liiga palju ja õppetöö kvaliteet kannatab?

Vastupidi: tänavuse vabariikliku keemiaolümpiaadi lõppvooru pääsenud sajast õpilasest olid tervelt 28 tema omad – see on Eesti ajaloo võimsaim tulemus. Lisaks on ta andnud kaaluka panuse gümnaasiumi loodusainete valdkonna valikkursuse «Elu keemia» väljatöötamisse ja õpilaste peal katsetamisse.

Oi-jah, peaaegu oleks ununenud mainimata, et ta on Tartu Ülikooli lõpetanud hoopistükkis inglise filoloogina.
Küllap on paljudel kerkinud küsimus: kui Martin Saar on nii kõva tegelane, et Eesti suurimas nädalalõpuväljaandes suurt pinda saada, siis miks on ta pealtnäha tavaline õpetaja, mitte näiteks Oxfordi või Cambridge’i noor professor?

Paraku just selliseid radu pidi, et tõelised tegijad lähevad ilmtingimata väljamaale, veerebki siinmail tavamõtlemine.


Aga Saar ei mõtle tavaliselt, nagu enamik teisi. Kui ta oli alles inglise kolledži lõpuklassi õpilane, levis Tallinna peal uudis, et GAGi keemiaõpetaja on murdnud luu ja keemiatunnid ähvardavad ära jääda. Saare sõbrad GAGist soovitasid, et võtku ta kooli direktoriga ühendust ja pakkugu ennast õpetajaks.

Hendrik Agur, kes oli GAGi direktori ametis olnud vaid kaks-kolm kuud, saigi ühel päeval kõne inglise kolledži abituriendilt, kes ütles, et võib tulla keemiaõpetajaks. Agur kuulas noore mehe ära ja korraldas seejärel taustauuringu. Selgus, et selline tegelane nagu Martin Saar on tõepoolest olemas; ta oli kaks aastat tagasi 10. klassi poisina võitnud vabariikliku keemiaolümpiaadi ning tulnud järgmisel aastal neljandaks.

Aga GAGi tollane õppealajuhataja, Aguri sõnul vana kooli esindaja, oli uuele direktorile öelnud: «Hulluks oled läinud! Unusta ära.» Jäi nii, nagu vanem pedagoog ütles. Tagantjärele tunnistab Agur: «Vabalt oleks võinud ta võtta.»

Õpetades võidab
Need sõnad pole tühipaljas retoorika. Umbes poolteist aastat hiljem oli Agur see, kes Saarele helistas ja teda õpetajaks kutsus. Selleks ajaks oli Saarest saanud TÜ inglise filoloogia tudeng. Lõpuklassis õppides oli ta panustanud just inglise keelele, võitnud sel alal koguni vabariikliku olümpiaadi. «Tahtsin baka[laureuseõppe]s saada laiapõhjalise humanitaarhariduse,» lausub ta. «Kui ma oleks bakas keemiasse läinud, oleks mu maailmatajus nüüdseks kindlasti midagi puudu või oluliselt teisiti.»

Juba teise kursuse sügisel hakkas Saar käima Tartust 25 km kaugusel Laeva põhikoolis õpetamas. Kaks kuud hiljem tuli Aguri kõne ning Saarest sai poole kohaga
GAGi keemiaõpetaja.

Mis viis nii erilise noore inimese – Aguri suust lipsab tema iseloomustamiseks koguni sõna «geenius» – Eesti riigis nii alaväärtustatud ametisse, seda ei oska Saar esimese hooga seletadagi. Ta ei omista kuigi suurt tähtsust tõsiasjadele, et tema vanaema oli õpetaja ja õde on õpetaja ning ema on õppejõud. Ennast lahates räägib nii:
«Juba koolis pakkus mulle pinget materjali edastamine. Õpetasin nooremaid olümpiaadideks. Üheskoos arutasime asju: teine sai targemaks, mina sain selgeks, kuidas midagi edasi anda. Selle tagajärjeks oli areng.» Hetkeline paus. Ja siis: «Sa võidad küsimustele vastates, mõeldes ja seoseid luues rohkem kui õpilane, keda sa õpetad.»

Reaalkooli direktor Gunnar Polma ei varja rõõmu, et Saar rabab poole koormusega ka tema koolis. Ta teab, et kooli õpilastel on vedanud. «Mul on hea meel,» ütleb Polma, «et üksikud noored andekad mehed, vaatamata õpetajaameti madalale vääristamisele läbi palganumbri, vaatavad näoga kooli poole.» Mõni hetk hiljem lisab: «Ta on väga-väga tubli inimene. Väga töökas ja andekas.

Kindlasti on tema puhul tegemist väga hea õpetaja­andega: väga hea ainetundmine, väga hea aine propageerimise oskus, näitlejaomadused, kiire reageerimisvõime. Selliseid õpetajaid oleks vaja rohkem, aga mure on see, et paljud niisugused noored keeravad välismaale ja lõpetavad välismaal.»
Kuigi Saart kiitvaid kommentaare leiab isegi Delfist – «Ainus imeõpetaja.

Ma ausalt arvan, et teda ei ületa keegi ja ta on ainuke, kellel mõtlemine korras on.» –, ei ole see saavutatud odava populaarsuse tagaajamisega. Tõele au andes on Saar nii mõnelegi nüüdispehmole ehmatavalt nõudlik õpetaja. Enamgi veel: ta ei karda minna õpilastega konflikti, kui nood tema nõudmistest ja põhimõtteist mööda püüavad hiilida.

Puuduvad kohustused
Näiteks ei tee Saar järeltöö järeltööd. Kui kursusel tuleb kolmest otsustavast tööst ühe hindeks puudulik, ei arvesta ta kursust omandatuks. «Kas tahame arsti, kes kolmandikku luid ei tunne?» küsib ta võrdluseks. Igasuguse nihverdamise ja slikerdamise vastu, avaldab Saar, tunneb ta lausa rassistlikku viha. Aguri sõnul muutub Saar koguni raevukaks, kui tema pingutab, aga teised tema kõrval mitte.

Eelmise õppeaasta lõpus jättis Saar ligi 20 õpilast suvetööle. Kolleegid küsisid imestunult, miks ta küll sedasi ennast suvel karistab.

Jah, miks?
Saar nõustub, et kaotab sedasi aega. «Aga kui õpilane on õppinud, on see mulle kasulik,» seletab ta. «Siis on ta järgmises tunnis tugevam, asjalikum kaasamõtleja. Sest ega sa üksinda ikka tundi anna.»

Saar ei varja, et koolis, «mis haarab su endasse nagu veekeeris», saab ta täie pühendumusega töötada vaid seetõttu, et tal «ei ole kellegi ees tõsiseid kohustusi». Ehk: tal ei ole naist ega lapsi. «Ma ei saaks oma tööd niimoodi teha, nagu teen, kui oleksin perekonnapea,» lisab ta. Lõppeval õppeaastal püüdis ta kaks korda nädalas algajate võistlustantsu trennis käia, pidas veebruarini vastu, aga siis pidi tõdema, et aega lihtsalt ei jätku. Kõigi oma töiste pingutuste eest saab ta kuus umbes tuhat eurot kätte.

Nii mõnedki Saare sõbrad küsivad temalt, kas tal ei ole oma eluga midagi peale hakata ning millal ta endale töö leiab.

«Jah,» möönab Saar, «sellised küsimused panevad mõtlema.»
Mõtleb, siis ütleb: «Ma olen koolis tööl vaatamata meie haridusministeeriumi pingutustele.»
Sügisest lähebki ta ära välismaale, Inglismaale erakooli õpetajaks.
Veel üks inimene vähem, kes Eesti Euroopa viie rikkama hulka viiks.

Martin Saare tõdemused

Märksõnad
Tagasi üles