Tiit Pruuli: USA. Demokraatia piiramine

Tiit Pruuli.

FOTO: Elukiri

Aastal 1998 augusti keskel istusin päevakese Sambia pealinna Lusaka vanglas. Süüdi olid ameeriklased. Olin olnud kaks nädalat Okavango deltas Botswanas ega teadnud maailmas toimuvast ööd ega mütsi. Lusakasse jõudes sõitsin linnas ringi, pildistasin ja filmisin. Ka diplomaatide rajoonis, kust käisin Malawi viisat võtmas. Uudistasin, et ei tea, mida need jänkid oma saatkonnas ehitavad, panevad uusi väravaid ja teetõkkeid. Mõni tund hiljem tulid mustad automaaturid mulle hotelli järele. Algasid mitu päeva kestnud ülekuulamised, mille käigus uuriti mu seoseid USA ja NSV Liiduga, igasuguseid detaile mu elu kohta. Olin ameeriklaste peale tulivihane. Aga siis sain teada, et 7. augustil rünnati USA saatkondi Aafrika pealinnades Dar es Salaamis ja Nairobis, hukkus sadu inimesi. Muidugi võis üks ringi hulkuv idaeurooplane ses kontekstis kahtlane tunduda.

Muu hulgas tuli mul tegemist teha USA heaks töötanud tehnikaspetsidega, kellest üks osutus eriti sümpaatseks tegelaseks. Tema abil õnnestus sest jamast, kuhu lülitusid veel erinevad Sambia jõustruktuurid, suhteliselt kiiresti ja valutult pääseda. Nüüd on üks tolle mehe kolleegidest osutunud reeturiks.

Edward Snowdeni kaitsjad võivad küll kenasti tsiteerida Marxi ja Marcuset, aga sellest, mis toimub kaasaegses maailmas, ei paista neil aimu olevat. Soovitan: istuge päevake Lusaka eeluurimiskongis ja siis peaks selgeks saama, et elu ei ole enam Rudolf Steineri aegne intellektuaalne mäng vabaduse filosoofia üle. Lusaka vangimajas seisavad su ümber mehed, kes ei söö noa ja kahvliga chateaubriand’i, ei viitsi isegi näo ees viisakad olla ja selja taha sattudes keeravad sulle lihtsalt taha.

Tagasi üles