N, 9.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pärandus ja võlad

, Arco Real Estate’i Tallinna elamispindade osakonna juht
Pärandus ja võlad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Corbis / Scanpix

Päranduse saamine ei tähenda alati lihtsat võimalust rikastuda, vaid sellega võib kaasneda ootamatuid probleeme.

Riskide ennetamiseks teeme lühiülevaate pärandvara õiguslikust alusest ning jagame soovitusi, kas pärandvara vastu võtta või sellest loobuda ning mida üldse pärandvara saamisel teadma ja tegema peaks.

Mille alusel lahendatakse pärimisega seotud asju?

Eestis lahendatakse pärimisasju vastavalt pärimist puudutavale seadusele järgnevalt:

• Kuni 31.12.1996 surnud isikute pärimisasju lahendatakse tsiviilkoodeksi alusel ning pärijal on õigus pärand vastu võtta kuue kuu jooksul pärandi avanemisest.

• Ajavahemikul 31.12.1997 – 31.12.2008 surnud isikute pärimisasju lahendatakse kuni 31.12.2008 kehtinud pärimisseaduse alusel ning pärijal on õigus pärand vastu võtta hiljemalt 10 aasta jooksul pärast pärandaja surma.

• Alates 01.01.2009 surnud isikute pärimisasju lahendatakse alates 01.01.2009 jõustunud pärimisseaduse alusel. Uus seadus kaitseb paremini nn eemalolevaid pärijaid ja võlausaldajate huve, sest pärijate ring selgub kiiremini.

Uue seaduse kohaselt on pärandi vastuvõtusüsteem asendatud loobumissüsteemiga, mis tähendab, et pärand läheb automaatselt üle ja loetakse vastuvõetuks, kui pärija ei esita pärandist loobumise avaldust kolme kuu jooksul.

Mis on pärimistunnistus ja kuidas vältida võlgadega päranduse vastuvõtmist?

Vaatamata sellele, et pärand läheb pärijale üle automaatselt, on pärimisõiguse tõendamiseks vajalik pärimistunnistus, mille väljastab notar pärast seda, kui ta on kindlaks teinud kogu pärijate ringi ning pärijate pärimisõigus ja selle ulatus on tõendatud.

Pärandi vastuvõtja peab arvestama sellega, et koos varaga päritakse ka pärandaja võlad. Kui pärandajal on täitmata kohustusi ning pärandvarast ei piisa nende täitmiseks, peab pärija kohustused täitma omal kulul, välja arvatud juhul, kui pärija on pärimismenetluse käigus nõudnud pärandvara inventuuri läbiviimist ehk varade nimekirja koostamist.

Kui inventuuri tulemusena on selge, et pärandvarast võlgade katmiseks ei piisa, peab pärija taotlema kohtult surnud isiku pankroti väljakuulutamist. Kui alles pärandi vastuvõtmisel ilmneb, et kohustusi on rohkem kui vara, võib pärimismenetluse käigus nõuda täiendavat inventuuri. Oluline on siinjuures teada, et inventuur ei vabasta võlgade tasumisest, vaid üksnes piirab pärija vastutuse pärandvara väärtusega.

Pärijal on võimalik võtta pärand vastu ainult tervikuna, st tal ei ole võimalik kohustusi maha jätta ja võtta vastu ainult seda osa varast, mis talle meeldib. Kui näiteks pärandvaraks olev korter või maja on laenu tagatiseks, siis pärijad pärivad tagatiseks oleva kinnisvara koos laenuga. Laenu, sh viiviste ja intresside tagasimaksmise eest vastutavad pärijad solidaarselt, st võlausaldaja võib laenu sisse nõuda terves ulatuses igalt pärijalt.

Võlgade puhul võib pärandist loobuda. Pärandist loobumisel peab arvestama, et pärimisõigus läheb üle loobuja lastele ja laste loobumise korral lapselastele. Alaealise nimel pärandist loobumiseks on vaja ka kohaliku omavalitsuse kui eestkosteasutuse nõusolekut.

Kui isik on pärandi vastu võtnud või pärandist loobunud, ei saa ta oma otsust enam muuta. Samuti tasub teada, et kui pärimisasjad jäävad õigel ajal vormistamata, võib pärandi vastuvõtmisega esile kerkida arusaamatusi. Näiteks kui isik sureb ja kinnisvara on kirjas kinnistusregistris abikaasaga ühisvarana ning surma järel ei tulda selle peale, et pool kinnisvarast kuulus surnud isikule ühisvara osana ja vajaks pärimist. Kui aastaid hiljem soovitakse tehinguid kinnisvaraga teha, selgub, et pool varast on pärimata ja pärimisasi tuleb nüüd lahendada. Siinjuures tuleb arvestada mitmekuulise ajakuluga.

Meil on tulnud ette erinevaid juhtumeid, kuid üks tüüpilisemaid on, et eakas inimene on oma majas elanud 40 aastat, mees on on juba 20–30 aastat tagasi surnud ning naine peabki maja enda omaks.

Nüüd tahab ta oma maja maha müüa, kuna ei jaksa selle ülalpidamisega enam tegeleda ning soovib soetada väikese korteri. Samas soovib ka lastele raha anda ning müügihind kujuneb seetõttu üsna kõrgeks. Kui ise on juba mõnda aega tulemusteta müüdud, võetakse tavaliselt appi kinnisvaramaakler, kes elamu dokumentidega tutvudes avastabki, et müüa ei ole võimalik – enne on vaja pärandamisprotsess läbi teha, kuna mehe osa on tema pärijate vahel võrdselt jaotunud.

Pärandamisprotsess võib minna lihtsamini, kui lapsi on ainult ühest kooselust. Kui lapsi on ka varasematest kooseludest, võib pärandamisprotsess venida pikaks, sest kui inimestel on võimalik midagi saada, on nad sellest enamasti ikkagi huvitatud.

Sellistel juhtudel soovitame varakult testamendi ära teha, et hiljem oleks vähem sekeldusi ning enne kinnisvara müügiga alustamist uurida kinnisvara kuulumist.

Tähtis on ka teada, et kui inimene on olnud abielus, ei ole tema perekonnaseis enam kunagi vallaline, vaid abielus, lahutatud või lesk.

Meil on olnud kinnisvara müügiga seoses juhtum, kus mees oli lihtsalt ära kadunud ning naine oli selle peale väga solvunud ning pidas enda perekonnaseisu vallalise staatuses olevaks. Kinnisvara müügiga alustamisel aga selgus, et kinnisvara on abikaasade ühisvara. Kuna keegi täpselt ei teadnud, kus mees asub, kuulutati ta tagaotsitavaks ning alles seejärel saab inimese surnuks kuulutada. Mõlemal protsessil on oma ajaline limiit, mis lisab kinnisvara müügiprotsessile aastaid juurde.

Pärimismenetlusega võib probleeme tekkida ka siis, kui kogu vara kuulub pärijatele ühiselt, kuid üks pärijatest on osa pärandvara ära viinud või pangakontodelt raha välja võtnud. Vaidlused tekivad ka juhul, kui pärimismenetluse ajal selgub, et lapsi on ka varasematest kooseludest ja tekib suurem omanikering, kes üksteist ei tunne ega usalda.

Testamendi tegemine

Kuivõrd inimeste varaline seis on tänapäeval mitmekülgsem kui aastaid tagasi, tasuks testamendi tegemist kaaluda, eriti juhtudel, mida kirjeldasime eespool. Testament aitab vältida pärandvara jagunemist arvukate pärijate vahel ja vähendab vara majandamisega seotud probleeme. Testamendi tegemist võiksid kaaluda need, kel on lapsi erinevatest abieludest ja suhetest.

Testamente on kahte liiki: notariaalsed ja kodused. Notariaalselt vormistatud testament kehtib tähtajatult, kuni seda muudetakse või tühistatakse. Kodused testamendid kehtivad kuus kuud ja on kirjutatud kas omakäeliselt või trükitud teise isiku poolt, kuid kinnitatud testamendi tegija omakäelise allkirjaga vähemalt kahe tunnistaja juuresolekul.

Testament on viimse tahte avaldus, millega pärandaja teeb oma vara kohta korraldusi enda surma puhuks. Testamendiga pärandatud vara läheb pärijale üle pärast pärandaja surma. Oma eluajal võib pärandaja enda vara vabalt käsutada (müüa, kinkida, pantida jne), samuti võib igal ajal testamenti muuta või tühistada.

Testamenti on mõtet koostada juhul, kui soovitakse muuta seadusega määratletud pärijate ringi, jätta kedagi pärijatest pärandist ilma, muuta pärandiosade suurust või teha muid korraldusi. Kui pärandaja pole jätnud kehtivat testamenti, päritakse vara seaduse järgi.

Kellest koosneb pärijatering?

Esimese järjekorra seadusjärgsed pärijad on pärandaja lapsed ja nende järglased. Kui pärandaja surma ajal on elus pärandaja laps, on pärijaks tema. Enne pärandaja surma surnud lapse asemele astuvad tema lapsed. Pärandaja lapsed pärivad võrdsetes osades. Surnud vanema asemele astunud lapsed pärivad võrdsetes osades selle osa pärandist, millele olnuks õigus nende surnud vanemal.

Teise järjekorra pärijad pärivad siis, kui esimese järjekorra pärijaid ei ole. Teise järjekorra seadusjärgsed pärijad on pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased.

Kolmanda järjekorra pärijad on pärandaja vanavanemad ja nende alanejad sugulased. Lapsendatud lapsel on pärimisel samasugused õigused nagu põlvnemise alusel suguluses oleval lapsel. Samuti on võrdses staatuses nii abielus sündinud kui abieluvälised lapsed ning mitteabielulise kooselu puhul nii kehtivast kui ka varasematest suhetest sündinud lapsed.

Koos pärandaja sugulastega pärib pärandaja üle­elanud abikaasa seaduse järgi:

•    esimese järjekorra pärijate kõrval võrdselt pärandaja lapse osaga, kuid mitte vähem kui ühe neljandiku pärandist;

•    teise järjekorra pärijate kõrval poole pärandist; kui ei ole sugulasi esimesest ega teisest järjekorrast, pärib pärandaja abikaasa kogu pärandi.

Pärandaja abikaasa võib lisaks oma pärandiosale nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist kinnisasjale, mis oli abikaasade ühine kodu, eeldusel, et pärandaja abikaasa elujärg pärimise tõttu halveneks.

Kui pärandaja üleelanud abikaasa pärib koos teise järjekorra pärijatega, saab ta peale pärandiosa eel­osana abikaasade ühise kodu tavalise sisustuse esemed, kui need ei ole kinnisasja päraldised.

Allikas: pärimisseadus

Märksõnad
Tagasi üles