Päikselisel ja tuulisel suvepäeval askeldavad Eesti ühel suuremal, Põgari-Sassi rannaniidul Matsalu rahvuspargis usinad talgulised, kes on tulnud umbsest kontorist värsket õhku hingama, maalilisi kohti avastama, mõnusate inimestega kohtuma, ja mis veelgi tähtsam, pisikese ohustatud kurvitsalise elutingimusi parandama.
Sirgest, tolmusest maanteest ühele poole jääb mets, teisele poole aga vaikne lagendik, taamal mäluvad lehmad rohtu. Maanteest paarisaja meetri kaugusel lagendikul paistavad tublid töölised, kes usuvad, et rüditalgud jäävad neile veel pikaks ajaks südamesse. Ka minule on linna kivide vahelt maale pääsenuna säherdune mitmekesine maastik kosutuseks hingele.
