Sisukord
Kultuur
Postimees
03.04.2020
Saarlastel tärkab lootus masstestimiseks (1) Eesti Eriolukord tõmbas keset Euroopa Liitu eraldusjoone (43) Eestisse jõudis esimene ports isikukaitsevahendeid Koroonaviirus pani kaevanduse seisma Riik kiirendab kiire interneti jõudmist maale (7) Juuksed kasvavad eriolukorras pikemaks Majandus Valitsus loodab kriisi seljatada helde jagamisega (7) Kaks ettevõtjat kolmest plaanib töötajate palka kärpida Naftasõda nõudis esimese ohvri Välismaa Kolm Kesk-Euroopa riiki rikkusid põgenikeseadust (1) Itaalia arstid poevad Armani kaitseülikondadesse Noorele koroonaohvrile sai saatuslikuks paanika (5) Epideemiavastane võitlus suurendab Moskva linnapea Sergei Sobjanini mõju Rohelisel Mandril on puhkenud maniakaalne ostupaanika Wuhanis kremeeriti tavalisest mitu korda rohkem inimesi (6) Arvamus Olesja Lagašina: tahaks sisulist kriitikat Peeter Roosma: inimõiguste konventsioon kehtib ikka (1) Tarmo Soomere: andmete peitmine toob inimohvreid (11) Katri Raik: õlitehas ei ole Ida-Viru päästepakett (2) Veiko Kommusaar: kaasata tuleb kogu korrakaitsevõimekust Sergei Metlev: vene küsimuse koroonavärving (2) Juhtkiri: sild üle seisaku (1) Kultuur Kultuuri- ja spordivaldkonna kriisipaketis on 25 miljonit Kes saavad küsida kulka eristipendiume? Romaan, mis aimas pandeemiat ette (3) Luuseri tundeline teekond Sport «Pigem surra jalgel kui elada põlvili.» Tartu Nikolai Põdramägi: me võidame koroona (13) Tarmo Punger: arvestagem, et igaüks meie seast võib olla viirusekandja! (6) Marika Saar: lasteaednik eesliinil Kaubaks läks tühi krunt, kuid mitte vana maja (2) Ühe vaba töökoha kohta on meil üle kümne töötu Erkki Kõlu vaatab üle oma WC-paberi- ja seebivarud Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Renessanssmehe variatsioonid

2 min lugemist
Pilt võib rääkida palju ka ridade vahelt. Neid sõnu ja värsse peab nimetutest maalidest otsima näitusekülastaja. FOTO: Eesti Kunstnike Liit

«Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule…». Need on sõnad armastatud lastelaulust, mida tunnevad paljud ja mis peab paika ka Eestist väljaspool resideerivate loojate kohta.
Samuti kehtib Ivar Kaasiku (1965) puhul paljukorratud fraas, et tegemist on kadunud poja tagasitulekuga. Ära võib ju ajutiselt alati minna, kuid ikkagi on koht, kuhu tagasi tulla.

Tellijale

Kaasik ei põgenenud 1992. aastal Berliini. See oli tema valik, seal on ta peamine elukoht tänaseni. Ta õppis kunstikoolides Eestis ja Saksamaal Halle kunstiülikoolis. Videokunsti buumi ajal oli ta Berliinis üks rühmituse Tucholsky47 loojatest. Sinna koondus sõpruskond kunstnikke, nagu Emil Estee, Igor Wrubel, Ivo Schenkenberg, Kaspar Haus jt.

Mitmekülgse nn renessanssmehe puhul ei saa aru, kas tegemist on arhitekti, maalikunstniku või juveliiriga. Linna (Berliini) õhk teeb vabaks, see kajastub nüüd siin.
Kaasik segaks justkui identiteeti, aga ometi on ta oma ebakindluses, kuid tegelikult hoopis enesekindluses kodumaale naasnud.

Kaasik, kes näituse saatesõnades nimetab ennast Kuressaarest pärit töölise-kolhoositari lapselapseks, on mitmete variatsioonide looja, keda võib siiralt pidada sädemeks, kes balansseerib reaalsuse ja sürreaalsuse piiril, ei olegi tegelikult eraklik kunstnik, kelleks teda on peetud.

Sellises sümbioosis on Harry Liivrand teda nimetanud ka neofotorealistiks, mida on keeruline defineerida.
Kaasiku eraelu on tema privaatsus, sest primaarsed on just pildid, mis kõnetavad, tekitades publikus ise vastavaid subjektiivseid emotsioone, mistõttu ongi väga raske tema töödest kirjutada ja kirjeldada neid sellele, kes pole neid näinud.

Maurice Merleau-Ponty on raamatus «Nähtav ja nähtamatu» kirjeldanud, kuidas see, mida mina näen, ei ole minu oma samas mõttes nagu mu eramaailm. Selline väide sobib Kaasiku maailmavaatega, sest tema ja tema maailma vahel ei leidu ühtegi kohtumis- ega tagasipöördumispunkti, sest maailm on lihtsalt olemine, mida püüdis väita ka Ponty.

Kaasikut tuntakse peamiselt häguste olustike ja figuratiivsete maalide järgi. 2004 avaldas ta raamatu «Ivar Kaasik. Camera Obscura» ja 2011. aastal «Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju». Oma sõnul püüab ta valgustada, kuidas orienteeruda tänapäeva kunstis, aidates langetada õigeid otsuseid kunsti hindamisel.

Ta julgustab vaatajat looma endale ise pilti kaasaegsest kunstist. Ega muidu oleks näituse pealkirjaks saanud pealtnäha banaalne «Pilt». Iga pilt võib rääkida palju ka ridade vahelt. Neid sõnu ja värsse peab maalidest otsima näitusekülastaja.

Kaasiku töid on palju võrreldud saksa kunstniku Gerhard Richteri (1932) piltidega. Mõlemad tegelevad paralleelselt abstraktse ja fotorealismiga, millest tekibki sünergia, kus üks element toetab teist.

Vandersellide laulu tunnevad samuti paljud lapsemeelsed: «Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal. Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline!» Just selliseks õnnelinnuks võib pidada Kaasikut, kes on end üles töötanud Saksamaal, unustamata samas eesti keelt ja selle väärtusi.

Ivar Kaasik

02.04.2020 03.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto