Sisukord
Kultuur
Postimees
03.04.2020
Saarlastel tärkab lootus masstestimiseks Eesti Eriolukord tõmbas keset Euroopa Liitu eraldusjoone (18) Eestisse jõudis esimene ports isikukaitsevahendeid Koroonaviirus pani kaevanduse seisma Riik kiirendab kiire interneti jõudmist maale Juuksed kasvavad eriolukorras pikemaks Majandus Valitsus üritab kriisi leevendada raha abil (2) Kaks ettevõtjat kolmest plaanib töötajate palka kärpida Naftasõda nõudis esimese ohvri Välismaa Kolm Kesk-Euroopa riiki rikkusid põgenikeseadust Itaalia arstid poevad Armani kaitseülikondadesse Noorele koroonaohvrile sai saatuslikuks paanika Epideemiavastane võitlus suurendab Moskva linnapea Sergei Sobjanini mõju Rohelisel Mandril on puhkenud maniakaalne ostupaanika Wuhanis kremeeriti tavalisest mitu korda rohkem inimesi Arvamus Olesja Lagašina: tahaks sisulist kriitikat Peeter Roosma: inimõiguste konventsioon kehtib ikka Tarmo Soomere: andmete peitmine toob inimohvreid (6) Katri Raik: õlitehas ei ole Ida-Viru päästepakett Veiko Kommusaar: kaasata tuleb kogu korrakaitsevõimekust Sergei Metlev: vene küsimuse koroonavärving Juhtkiri: sild üle seisaku (1) Kultuur Kultuuri- ja spordivaldkonna kriisipaketis on 25 miljonit Kes saavad küsida kulka eristipendiume? Romaan, mis aimas pandeemiat ette (1) Luuseri tundeline teekond Sport «Pigem surra jalgel kui elada põlvili.» Tartu Nikolai Põdramägi: me võidame koroona (1) Tarmo Punger: arvestagem, et igaüks meie seast võib olla viirusekandja! (2) Marika Saar: lasteaednik eesliinil Kaubaks läks tühi krunt, kuid mitte vana maja (1) Ühe vaba töökoha kohta on meil üle kümne töötu Erkki Kõlu vaatab üle oma WC-paberi- ja seebivarud Meelelahutus Koomiks Sudoku
minu meedia
Minu Meedia digi­paketiga saad piiramatu ligipääsu Postimehe ja maakonnalehtede tasulisele sisule nii veebis, mobiilis kui tahvlis.
Telli minu meedia

Nukuteatrist säästuteatrit ei tule

11 min lugemist
Tulevasele repertuaarile mõeldes unustab Joonas Tartu jamad, mis ajavad teda aeg-ajalt ahastusse, ning tunneb suurt rahulolu ja põnevust. FOTO: Andres Haabu.

Rahalistes raskustes nukuteater ehitab üles mitmekesisema repertuaari nii suurtele kui väikestele.
 

Tellijale

Nukuteatri juhi Joonas Tartu arvates oli tema ametisse astudes teater heas seisus: inimesed olid teotahtelised, mõtteid oli palju. «Mis puudutab rahalist poolt, siis tegelikult ma alles praegu saan seda pilti järjest selgemaks ja selgemaks. Sest üks asi on võlad, teine on ressursid ja meie võimalused. Rahaline pool on täna siiski väga keeruline,» nendib aprillis Rakvere teatrist nukuteatri juhiks värvatud Tartu.

Kevadel avalikustatud kultuuriministeeriumi tellitud auditist selgus, et nukuteatri eelmise juhi Meelis Pai otsuste ja juhtimisvigade tõttu oli teatril 364 000 euro suurune eelarvepuudujääk, mida Pai lootis vähendada koguperemuusikaliga «Shrek». Kahjuks suurendas menukiks planeeritud lavastus hoopiski teatri raskusi.

Nukuteatri pearaamatupidaja Viktor Stepanovi väitel lõppes «Shreki» etendamine teatri jaoks 124 000 euro suuruse kahjumiga. Tema arvates polnud tegu ainult kehva müügiga, vaid kindlasti ka eelmise juhtkonna tehtud kulutustega. «Ehk sõlmitud lepingud, kokkulepped jne. Kas need olid vajalikud sellisel kujul ja moel, on juba teine küsimus,» selgitab Stepanov.

Joonas Tartu, mida «keeruline rahaline olukord» tähendab? Kui suurest miinusest NUKUs räägime?

See miinus on muutuv.

«Shrek» oli väga tore asi, aga see oli kallis projekt ja kuna «Shreki» müük ei õnnestunud nii hästi kui planeeriti, siis miinus kasvas veel suuremaks. Lisaks Viktoria keskuse saaga.

Kas Viktoria keskuse arved on tänaseks makstud?

Jah. Aga näiteks kõik «Shreki» arved ei ole makstud. Augusti eelviimaseks nädalaks oli nukuteatri võlg 270 000 eurot.

270 000 euro eest on maksmata arveid?

Jah, meil on tähtaja ületanud kohustusi, millele meil katet ei ole, sellises summas. 270 000 euro eest ootas keegi reaalselt tasu – kaubad, töötasud, maksud jne. Päev-päevalt see seis muutub, sest kogu aeg tuleb midagi sisse, midagi saab ära maksta. Aprillist oleme kulude tekkimist oluliselt stopanud.

Kust nukuteater kulusid kokku hoiab? Koondamisega?

Reaalseid koondamisi toimus kolm: asedirektor, kassapidaja, koristaja. Üks koondamine jäi ära, sest üks inimene lahkus ning esialgu planeeritud koondamine jäi ära.

Kokku hoiame igasugustelt kuludelt, vaatasime üle WC-paberi, telefoni, bensiini, kontoritarvete, puhastusvahendite jne arved. Samuti vaatame üle etenduste teenindamiseks minevad ja uuslavastuste väljatoomise kulud.

Kulude kärpimisel pole ma seni teinud midagi ebamõistlikku, selline arvete ülevaatamine oli Rakvere teatris igapäevane reaalsus. Kui sa Rakvere teatri inimestelt küsid, kas nad vetsus tohivad käia ja tuld põlema panna, siis nad vastavad «jah». Nii on ka NUKUs. Aga ikkagi oli siin kokkuhoiuvõimalusi.

NUKUs elati liiga head elu?

Ma ei oska öelda, kas liiga hea või mitte. See on mudeli küsimus. Toon lihtsa näite: ütlesime Saku Lättele, et enam ei osta nende vett, vahetame firmat, ning lõppkokkuvõttes kukkus hind 60 protsenti. Peaaegu kõikide asjadega saime niimoodi hinna alla. See on küll kümne euro kaupa kogumine, aga teisiti ei saa, ja minu arvates on mõistlik seda teha.

Millal nukuteater selliste kokkuhoiumeetoditega nulli jõuab?

Eesmärk oli, et oktoobris-novembris teenitakse rohkem, kui kulutatakse. Praegu ma kahtlen selles, sest teatrid sõltuvad äärmiselt palju riigitoetusest, ja kuna nukuteatril on mõnda
aega juba väga rasked ajad, on selleks aastaks mõeldud riigitoetust juba ette ära kulutatud.  

Paari aastaga võlgadest puhtaks saada oleks tore. Aga arvestades, millise mahuga teater praegu töötab, kui väike on teater, siis…  Arvan, et kultuuriministeerium aitab meid. Sest see, et me ise kõik võlad ära maksaksime, on küll võimalik, aga lihtsalt võlausaldajad pole nõus nii kaua ootama. (Eile hilisõhtul tuli teade, et kultuuriminister Rein Lang rahuldas NUKU taotluse ja ministeerium andis varasematel perioodidel tekitatud puudujäägi osaliseks katmiseks 100 000 eurot. Juunis toetas ministeerium teatrit 58 000 euroga – H. S.)

Tõstate piletite hinda?

Seda tehti natuke juba Meelis Pai ajal. Me nüüd natuke muutsime süsteemi: varem sai teatripiletile lisaks osta ükskõik kui palju saatjapileteid, nüüd saab iga lapse kohta osta vaid ühe saatjapileti, mille hind samuti natuke tõusis.

Kas plaanite suurendada lavastuste mängukordade arvu?

Nukuteatri kunstiline juht Taavi Tõnisson: Jah, pidades silmas neid eesmärke, mis meil on, üritame mängida nii palju kui võimalik.

Viimastel aastatel on nukuteater Vanemuise kõrval Eestis kõige külastatavam teater. Kui palju on siin kasvuruumi?

Tõnisson: Katsetame.
Tartu: Üks asi on etenduste arv, teine on publikuarv. Kui teed meeletult suuri projekte, siis saad kasvatada ka publikuarvu. Eelmisel aastal kasvatas publikuarvu «Naksitrallide» tuur.
Nukuteatri suurim häda publikuarvu kasvatamisel on saali puudumine. Meil on 80 kohaga ovaalsaal, vahesaal, kus ovaalsaaliga ei saa ühel ajal mängida, mahutab 40 inimest, ning 200-kohaline blackbox ja ongi kõik. Suuremad saalid tuleb väljast leida, aga seda võimalust meil peaaegu enam pole. Kui nukuteatri publikuarv oli varasematel aastatel mega, siis ma arvan, et järgmistel aastatel see väheneb.

Te ei tee enam suuri projekte?

Tartu: Tegelikult teeme, suvel on meremuuseumis vabaõhuetendusena tulemas «Kapten Granti lapsed». Aga rohkem mängime kodustes saalides, me ei lähe suurprojektiga Nokiasse.

Miks?

Tõnisson: Siin on mitu põhjust, peamine, et meil pole praegu ressursse äärmiselt kalli projekti tegemiseks. Teiseks on meil olemas häid asju, mida saame siin mängida. Kolmandaks me tegelikult läheme – aasta lõpus läheme Nokiasse olemasoleva «Väikese nõiaga».

Tartu: Ma pole Taavile öelnud, et me ei tee ühtegi muusikali või suurprojekti. Küsisin, mida loomenõukogu tahab, nemad panid plaanid lauale ja sajaprotsendiliselt on see plaan ka töös.

Tõnisson: Soovime keskenduda nukukunstile ja muutuda vähem projektipõhiseks. Esietendub mitu uut suurt lavastust, mis peaksid jääma repertuaari aastateks. Projektipõhisus tingis selle, et paljud meie oma maja inimesed olid lõpuks tegelikult tööta. Oleme nukuteater, see on väga kõva trump, mida peaks kasutama.

Tartu: Praegune raskus on nukuteatri suure saali ja repertuaari puudumine, nüüd tulebki see meil uuesti üles ehitada. See aga tähendab, et mingi perioodi istub osa näitlejaid endiselt jõude ja teised tõmbavad end ribadeks. Sellise olukorra muutmiseks vajame lihtsalt aega ja läbimõeldud tegutsemist.

Tõnisson: Ega see ei tähenda, et muusikalide aeg on lõppenud, jõuame sinna tagasi. Lihtsalt sel hooajal me neid ei tee.

Tartu: Nukuteater nagu iga draamateater peaks teatud aja tagant tegema muusikali või muusikalist lavastust, sest publik ootab seda, ta tahab oma armastatud näitlejat teises võtmes, kogu trupile on see põnev ja arendav väljakutse.

Mis saab suurest saalist, mille asemel on praegu suur auk?

Tartu: Kultuuriministeerium on öelnud, et nukuteatri uus suur saal on nende prioriteet. Minu teada on see valitsuse investeerimiskavas, sügisel peaks tulema otsustamisvoor ja praegu ei paista mingid takistusi. Nukuteatri maja omanik, Riigi Kinnisvara AS teeb praegu arheoloogilisi väljakaevamisi, mis on eelduseks maja ehitusprojekti tegemiseks.

Kõige roosilisemate plaanide kohaselt valmib saal 2015. aasta lõpuks.

Kui noored nukunäitlejad lõpetasid Turu akadeemia, siis nende töölevõtmisega oli segadus, kas teil nüüd on võimalik neile kõigile tööd ja lepingut pakkuda?

Tartu: Kõik on põhikohaga tööl. Siin on kaks nüanssi. Tahaks neile rohkem tööd anda ja selle nimel me töötame. Teine nüanss on see, et tahaks neile rohkem palka maksta, aga eks neid, kellele rohkem tahaks maksta, on siin majas rohkem.

Noortel on palk väiksem kui staažikamatel?

Tartu: Töötaja palk sõltub paljudest asjaoludest, ja sageli saab vanem näitleja rohkem palka kui tema noorem kolleeg.

Taavi Tõnisson, ütlesite, et tahate kasutada selle teatri tugevust – nukupotentsiaali. Paljudel on ettekujutus, et nukuteater on teater, kus mängitakse umbes 50 cm kõrgete nukkudega.

Tõnisson: Nukuteater pole juba 50 aastat teater, kus nukkudel on pulk tagumikus ja neid siis nii liigutatakse. Nukuteater tähendab paljuski visuaalset, vormilist teatrit. Nukuteatri alla liigituvad mitut laadi mehhanismid, nukk võib tähendada ükskõik mida, sest nukk on eelkõige objekt, nukk võib olla ka tavaline taldrik! Nukuteater on objektiteater, visuaalteater.

Kui keegi on näinud nukuteatri täiskasvanute lavastusi, siis ta teab, millest jutt. Loomulikult ei kao ära traditsioon, aga mida aeg edasi, seda rohkem eksperimentaalsed me tahame olla. Uue hooaja märksõna ongi eksperimentaalsus. Sel hooajal on meil korraga repertuaaris neli täiskasvanute lavastust. Meil on lastelavastusi, mis on nukulavastused selle sõna kõige ebatraditsioonilisemas tähenduses.

Nukuteatri saali astudes tuleb hoida oma meeled ja silmad lahti, tuleb hoida end julgena. Astu sisse, ära pane nukke kasti!

Kas täiskasvanute lavastusega meelitate uut publikut?

Tõnisson: Kindlasti. Meil pole seni nii mitut lavastust korraga täiskasvanud vaatajele pakkuda olnud. Igal hooajal soovime välja tuua vähemalt ühe täiskasvanute lavastuse, et inimestel, kel on huvi, oleks midagi uut vaadata.

Tartu: Nii tänase kui ka homse nukuteatri märksõnaks on mitmekesisus. Seda nii sihtgrupi kui ka lavastuste poolest, teeme lavastusi täielikust avangardist väga klassikaliste asjadeni: «Kleepuris» näiteks kasutatakse nukuna maalriteipi, hooaja teises pooles on aga üle pika aja võimalik näha klassikalist marionett-teatrit.

Täiskasvanute ja laste vahepeal on noored. Eelmistel hooaegadel pakkusite neile muusikale.
Tõnisson: See ongi väga oluline põhjus, miks muusikale on tehtud. Sest on teada, et see noortele meeldib ja kui on intrigeeriv teema, siis nad on väga rahul. Oma noort publikut ei taha me kaotada, vaid tahame neid meie majale eriomase kunstivormi kaudu juurde võita.

Noortele, aga ka täiskasvanutele on tulemas Mirko Rajase lavastatav eksperimentaalne, alternatiivne, avangardne «Lemuel Pitkini demonteerimine», kus vaatajad ega näitlejad ei tea, mis edasi saab.

Nooremale põhikooli astmele on mõeldud «Väike Gavroche», mis on mis on traditsiooniline ilus-põnev kurblugu.

Mida on veel sel hooajal oodata?

Tõnisson: Vaatama tasub tulla kõiki lavastusi, aga just õpetajatele mainiksin, et väiksematele lastele tuleb koostöös päästeametiga välja «Nublu», mis on nagu väike õppus.

Teine osalus teater ehk interaktiivses vormis teater on kevadel esietenduv lavastus, kus lapsed õpivad tundma inimese organismis toimuvat. Selle tarvis ehitatakse ovaalsaali inimese keha, mille ees lapsed siis on.

Tartu: Kui rääkida hitist, siis uuel aastal esietendub Mihkel Ulmani «Nukkude teater».
Tõnisson: See on imeilus armastuslugu, tohutu seiklus hea ja kurja vahel.

Nukuteater on siiski raskes seisus, millised on selle repertuaari elluviimisel suurimad komistuskivid?  

Tartu: Saali pole, piletihind on madal. Väga tuleb jälgida kulusid, peame olema jätkusuutlikud, aga me ei tohi teha säästuteatrit. Seda ma kindlasti ei luba siin majas teha. Igal teatril on oht, et publikule selle teatri sõnum ei meeldi ja publikut lihtsalt pole.

Nukuteatril pole eriti konkurente.

Tartu: Samas on meie probleem see, et täiskasvanud arvavad, et kui nukkudega mängitakse, siis on see lastele.

Miks see lasteteater halb on?

Läbisegi: Ei, ei olegi!

Tartu: Mina arvan, et teater on elusorganism, mis koosneb teistest elusorganismidest. Teater saab elusana toimida ainult siis, kui need elusorganismid saavad toituda nii, nagu nad tahavad ja õigeks peavad. Täna tahab nukuteater teha asju täiskasvanutele. Kui seda soovi lämmatada, siis muutuksime produtsendi teatriks ja mina ei taha olla see produtsent.

Ma ei taha panna hommikul vahendeid ritta ja öelda, et teie lähete sinna ja teie tänna. Ma ei halvusta ega alahinda ka sellist teatriteed, aga tajun, et siin majas ei saa täna seda teha, ja mina ei taha ka seda teha.

Tõnisson: Meil on olemas potentsiaal ja tahe olla mitmekülgsemad ja teravamad. Me ei hakka torkima, aga meil on spetsiifiline oskus öelda asju uudsena mõjuvas vormis. Kui vaadata, mis toimub mujal maailmas, siis need, kes on käinud Treffil (nukuteatri korraldatav rahvusvaheline teatrifestival, mida on oodata ka uuel aastal – H. S.), teavad, kui palju ägedaid asju täiskasvanutele tehakse. Meil on ideid meeletult.

Taavi Tõnisson, kas teile kui lavastajale ja näitlejale on suurem väljakutse teha teatrit suurtele?

Tõnisson: See on erinev, sõltub materjalist. See ei tähenda, et see oleks naiivne, kerge ja mitte tõsiselt võetav. Lastelavastused ei saa olla vähem huvitatavad kui täiskasvanute omad.

Tartu: Ka täiskasvanutele saaks sellist teatrit teha, aga see ei paku kellelegi huvi.
Tõnisson: Tegelikult on nii, et vahet pole, kas vaataja on laps või ei ole, me tahame teha lihtsalt väga head asja.

Olen nukuteatri aadressil kuulnud kriitikat, et väiksematele lastele mõeldud lavastused on liiga naiivsed, tehakse samasugust teatrit, nagu tehti 80ndatel jne; lapsed on teistsugused, aga teater on ikka endine, selline tolmunud, igav ja pime. Kuidas kommenteerite?

Tõnisson: Ma kujutan ette, et osal inimestel võib olla tõesti selline mulje. Olen kõiki neid lavastusi näinud ja ma ei ütleks, et need on tolmused või naiivsed, aga nad on küllaltki kitsa vaatajagrupi jaoks mõeldud.

Meie teatris on kõige pisemate sihtgrupp väga hästi kaetud, aga probleem on selles, et need lavastused on muutunud liiga ühe seltskonna keskseks. Paratamatult hakkab näitleja-lavastaja end teatud mõttes kordama. Järgmised hooajad peaksid tooma leevendust ja muutusi ehk erinevaid lavastajaid ja näitlejaid, kes siis mängiksid kõige pisematele.

Probleemiks on järgmine sihtgrupp, lapsed kuuendast kümnenda eluaastani, neile on meil vaid paar lavastust ja needki on repertuaaris püsinud juba kaua.

Kui laiemalt rääkida, siis meie viimaste aastate projektipõhisus, muusikalid, milles ma ise suurima heameelega kaasa tegin (pean neist lugu ja saan aru, miks seda on tehtud – meil oli vaja teenida raha, seega oli vaja publikut jne), tõid kaasa osa vaatajagruppide unarusse jätmise, sest ressurssi mitmel rindel korraga rabamiseks ei olnud.

Joonas Tartu, teie eelmine töökoht Rakvere teater on tuntud kui ringi reisiv teater, kas ringireisimise kogemus ja teadmine selle vajalikkusest kandub edasi ka siia teatrisse?


Tartu: Esimese asjana kandub edasi teadmine, et üle Eesti on inimesi, kes hoolimata sellest, mida me arvame või tahame arvata, ei jõua maakonnakeskustesse, aga tahavad teatrit näha. Kui mõtlen, kui suure hulga lasteni ei jõua nukuteatri lasteteatri osa, siis minu süda tilgub verd. Et lapsed Aravetel peavad elama teatrita, pole aus.

Mis peale vere tilkumise veel juhtub?

Tartu: Kõigepealt alustame teatrilinnadest, «Väikese nõiaga» läheme Jõhvi, Paidesse, Tartusse, Viljandisse. «Jussikesega», «Rapuntsliga» tahaks ka tuurile minna, miks mitte ka «Ajuloputusega», hommikul mängiks «Jussikest», õhtul «Ajuloputust». Tahaks minna ka väikestesse kohtadesse, aga sel aastal on majasiseste struktuuride ja repertuaari ehitamist nii palju, et keskustest kaugemale me ei jõua.

Rakvere kogemus ütleb, et sõitmist tuleb planeerida nii, et see jaguneks ühtlaselt trupile.
Mida lisaks ringireisimisele Rakverest kaasa toote?


Tartu: Ma ei saa öelda, et seda siin pole olnud, aga mina oskan elada ja tundub, et ka siin tahetakse elada nii, et omavahel räägitakse, kuulatakse, samuti me aktsepteerime ja austame üksteist. Kuhugi maani kehtib demokraatia, aga kuskilt maalt see lõppeb ära. Kõigil on õigus öelda oma arvamus, selle eest ei karistata. Mina töötan selliste põhimõtete järgi, tundub, et ka siinne teater.

Hooaja esimesed uuslavastused

02.04.2020 03.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto