Millalgi hiljuti on NATO kodulehele tekkinud ilmselgelt Süürias toimuvaga seotud värviline bänner selle kohta, et allianss toetab Türgit. Kuivõrd hirmul teie rahvas siis on?
Just tuli välja German Marshall Fundi uuring, mille kohaselt on 72 protsenti türklastest Süürias sekkumise vastu. See on üsna üllatav, arvestades, et peaminister Erdoğani kõneleb tugevalt sekkumise eest. Tõenäoliselt on lõhe avaliku arvamuse ja peaministri seisukohtade vahel esimest korda nii suur.
Tundub, et türklased on hakanud aduma oma haavatavust seoses Ankara viimaste aastate vastandumise poliitikaga. Meil on nüüd probleeme Moskva, Teherani, Damaskuse, Bagdadi, Liibanoni ja Egiptusega – kõigi naabritega, kellega meil varem oli null probleemi. Ja kõik need riigid võivad türklastele probleeme tekitada nii Türgis kui meie naabruses.
Paistab, et me tunneme end haavatavatena nii majanduslikult kui ka julgeoleku mõttes. Näiteks on meil palju ärimehi, kes on saanud rikkaks neis maades äri tehes. Näiteks on meil Liibanonis röövitud Turkish Airlinesi piloodid ja Türgi ajakirjanikke on vahistatud Egiptuses.
Türgi kodanik olemine tundub nüüd ohtlikuna mitte ainult naabermaades, vaid ka Türgis endas. Julgeolekuriskid pole kasvanud mitte ainult piirialadel, vaid ka mujal. Näiteks on hirm, et Ankara tekitatud probleemid võivad kaasa tuua pommiplahvatusi.
Mis NATOsse puutub, siis on olnud küsitlusi, mis näitavad, et türklaste usaldus selle vastu, et allianss neile julgeolekut pakub, on viimastel aastatel märkimisväärselt kukkunud. Sellel on mitmeid põhjuseid. Kuigi otseselt pole see reaalsusega seotud, tõlgendub Euroopa Liidu poliitika Türgi osas – diskrimineerimine ja eelarvamused – türklaste mõtlemises lääne ja ka NATO suhtumiseks.
Arusaam, et lääs ei astuks ohu korral Türgi eest välja, on suhteliselt levinud. See on seotud ka valitsuse tegevusega: Ankara retoorika pole rõhutanud NATO olulisust Türgi jaoks, pigem on see olnud kriitiline.
