Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kärt Hellerma: kurg, konn ja kirjandus

Kärt Hellerma FOTO: Raigo Pajula

Aasta algul ilmunud «Eesti ajalugu II» põhjustas korraliku poleemika. Hüvasti, muistne vabadusvõitlus, tere, ristisõdade ajastu. Hüvasti, Jüriöö ülestõus, hüvasti, Tasuja-müüt, hüvasti, salaunelm esiisade kangelaslikkusest. Miks mitte – rahvas, kes oma ajaloomõistmist on võimeline korrigeerima, on elav rahvas.

Tellijale Tellijale

Hüvastijätte on meil ette tulnud varemgi. Oleme hüvasti jätnud Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooniga ja Suure Isamaasõjaga, kogu massiivse retoorikaga, mis lähiminevikus raamaturiiuleid täitis. Aga see hüvastijätt oli teistsugune, vahetum, paljusid veel kogemuse kaudu puudutav, mitte ainult intellektuaal-kontseptuaalne. Need, kel on nõukogude ajaga emotsionaalne side, mõistavad toimunut ju teistmoodi kui pealekasvanud põlvkond, kel möödunust isiklikke mälupilte pole.

Muistse vabadusvõitlusega – või ristisõdade ajastuga – on suhe mentaalne, segamatult vaimuvalda kuuluv. Elavate tunnistajate asemel on vaid uurijate töötulemused ja konkureerivad hüpoteesid. Võrreldes lähiminevikuga on kauge minevik ka palju rohkem tõlgenduste mäng. Lasta fantaasial päris vabalt lennata ajaloolased siiski ei saa. Tuleb koguda fakte, võrrelda allikaid, analüüsida, sünteesida. Vahel tulevad mängu ka oletused ja inspiratsioonipuhangus sündinud ideed. Just seal, kujutlustega täidetud alal, saab ajaloost kirjandus ja teadlasest kirjanik.  

29.11.2021 30.11.2021
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto