P, 29.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mässav Camus

, romanist
Mässav Camus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Pole üllatav, et üks tulevane laulva revolutsiooni rahvas just Albert Camus’s omale kuuekümnendate aastate lootusetuhinas mõttekaaslase leidis. Selle prantsuse kirjaniku ja filosoofi sünnist saab novembris 100 aastat.
Pole üllatav, et üks tulevane laulva revolutsiooni rahvas just Albert Camus’s omale kuuekümnendate aastate lootusetuhinas mõttekaaslase leidis. Selle prantsuse kirjaniku ja filosoofi sünnist saab novembris 100 aastat. Foto: SCANPIX

Vaagides poliitikat ja kirjandust stalinistliku ­režiimi tingimustes, küsib Jean-Paul Sartre 1947. aastal raamatus «Mis on kirjandus?»: «Kas kirjanik võib hakata kommunistiks ja jääda samas kirjanikuks?» Tema vastus on kõhklemata eitav: kui nõukogude kirjanik põlgab kirjandust, siis astugu aga parteisse, see on tema valik.

Niisugune kategoorilisus on siitpoolt raudset eesriiet vaadatuna jäänud tihtilugu märkamata, sest Sartre heiastub meile pigem hilisemate arvamusavalduste valguses, kui ta Prantsuse kommunistliku partei teekaaslasena pärast Stalini surma Nõukogude Liidus valitsevat sõnavabadust kõigile eeskujuks toob ning töölisklassi haritust ja lugemisoskust kiidab. Neid aegu, mil osati välismaalasele muljet avaldada tehastes lavastatud kirjandusklubide ja «ühiskonnakriitiliste» arutelude abil, mäletavad tänapäevalgi veel paljud, et Sartre’i intervjuudes nõukaaegse heaolu kohta näha kas läänest saabunud staari edevuse ja naiivsuse ärakasutamist või siis lihtsalt pahatahtlikkust ja valetamist.

Kommunistidega nii tihe läbikäimine on Sartre’ile kommunisti sildi külge kleepinud ja küllap läheb meil Eestis veel üksjagu aega, enne kui me selle häbipleki alt oskame pisut keerukamat inimest tähele panna. Et aga Sartre’i kõrval joonistub samast ajastust välja teinegi prantsuse suurkuju Albert Camus’ näol, kes kommunistidega üsna varakult lõpparve tegi, siis on huvitav näha, kuidas just viimasest on meil saanud eksistentsialismi oreooliga pärjatud filosoof, ehkki kirjade järgi peaks kogu au ja hiilgus kuuluma just esimesele.

Märksõnad
Tagasi üles