Rait Maruste: demokraatia – oht jälitustegevusele?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: Corbis / Scanpix

Eurooplastel on põhjust olla murelikud ja umbusklikud. Olles üle elanud KGB, STASI, Securitate jmt aja, peaks Euroopa demokraatia jaoks olema võtmeküsimus, mis liiki, ulatuse ja sügavusega jälitamine on vastuvõetav. Mis saab edasi, on raske prognoosida, kuid välistatud ei ole, et internet laguneb geopoliitilisteks sfäärideks.

See, et võimuvõitluses poliitikas ja eraelus üksteise järele nuhitakse, pole mingi ­uudis. See on toimunud nii aegade hämarusest alates ja kestab ilmselt nii kaua kui inimsugugi.

Uudis pole ka see, et riigipeade järele luuratakse. Küll aga on uudis see, et nüüdseks on jälgimine võtnud ennenägematud massimõõtmed. Jälgitakse seda, mida teeb torumees, koolipoiss, pensionär, rääkimata võimuteostajatest, põhimõtteliselt iga inimene. Igaüks, kes jätab maha elektroonilise jälje kas arvuti, telefoni või muu signaali abil, käib «masinast läbi». Veel inimpõlv tagasi see nii ei olnud. Siis käis jälgimine valdavalt intsidendi- või kahtlustusepõhiselt. Polnud lihtsalt nii palju inimesi, et füüsiliselt jälgida nii igat koolipoissi ja töömeest kui ka potentsiaalset riigikukutajat. Tänapäeval on varasem niinimetatud suunatud jälgimine (target surveillance) või detsentraliseeritud andmeanalüüs asendunud massijälgimisega (mass surveillance).

Tagasi üles