N, 29.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Diana Ingerainen: tervishoiupusle üksikud tükid

Diana Ingerainen
Diana Ingerainen: tervishoiupusle üksikud tükid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Perearst Diana Ingerainen.
Perearst Diana Ingerainen. Foto: Toomas Huik/Postimees

Perearst peab käsitlema patsienti tervikuna ja nägema ka tervishoiusüsteemi tervikuna. Nii paistabki, kuidas erinevad pusletükid tervishoiusüsteemis omavahel ei sobi, ning süveneb kõikide osapoolte rahulolematus, kirjutab perearst Diana Ingerainen.

Tervishoius on palju rahulolematust. Minu arvates on põhjus selles, et ükski osapool ei saa enam täpselt aru, mida ta tegema peab. Nii arstil kui patsiendil süveneb teadmine, et ideaalsest tervishoiukorraldusest on asi kaugel, ja neil puudub võimalus ideaalini jõuda. Samas ei teata, kes tervishoiu korraldamise enda kanda võtaks. Tervishoiukorralduses on juba pikka aega õhus väga palju vastuseta küsimusi. Kuhu minna, millise probleemiga ja millal? Vastust ei tea tihti ei arstid ega patsiendid. Samu küsimusi kordab meedia.

Uuringud näitavad, et kui patsiendil on kontakt perearstisüsteemiga, on ta enamasti sellega rahul. Uuringutest nähtub, et perearsti vastuvõtul käinud patsiendid on võrreldes nendega, kes ei ole vastuvõtul käinud, perearstiabiga enamasti rahul. See kinnitab, et peamine viga ei ole arsti ja patsiendi suhtes, vaid selles, kuidas on korraldatud või korraldamata patsiendi liikumine tervishoius. Süsteemi sees toimuvat kirjeldab minu arvates kõige täpsemalt mõiste «välistamismeditsiin», mille on kasutusele võtnud Tartu Ülikooli professor Raul-Allan Kiivet. Me oleme järjest kitsendanud patsiendikäsitlust ning juba pikemat aega väljendub see tegevuste kuhjumises perearsti ja erakorralise meditsiini osakondade õlule. Kõik, mis süsteemis n-ö üle jääb, suunatakse esmatasandile ning sellest tekibki perearstisüsteemi ülekoormatus. Näen oma töös väga tihti, et probleemid algavad siis, kui tahaks kolleegilt nõu küsida: kas suunata patsient edasi või mitte, kas on vaja uuringuid või mitte. Eestis on aga tekkinud olukord, kus kardetakse küsida või siis ei ole lihtsalt kelleltki küsida.

Märksõnad
Tagasi üles