
Kohtasin oma peruulastest sõpru Saksamaal. Mäletan, kuidas nood ühtelugu kurtsid ja kannatasid, et nälg on. Esmalt kahtlustasin süüdlasena õnnetute tudengite pisikest stipendiumi. Aga ei, hoopis saksa toit ei kõlbavat süüa. Olin segaduses. Olgugi et äädikast küllastunud, polnud toidul, mida odava raha eest tudengisööklas pakuti, häda midagi. Lõppude lõpuks – toit on toit. Nii ma mõtlesin ja sain alles Peruus oma üüratust eksimusest aru.