Sisukord
Arter
Postimees
06.06.2020
Eestlased murravad Lätti, aga mitte enam viina järele Eesti Postimees tähistas eile 163. sünnipäeva tordi ja näitusega (3) Hea uudis tuleviku toidudetektiividele Leitud sõduri viimane lend (1) Majandus Elu on läinud paremaks ja lõbusamaks Börsiaktsiatele joosti tormi juba eelmisel aastal Meelelahutuslaevandus otsib uut sisu Välismaa Aro Velmet: miks pole USA rassiline ebavõrdsus kadunud? (29) Venezuelas tiksub humanitaarpomm (1) Välismaa lühiuudised Arvamus Juhtkiri: «Tere jumalime, venda!» Aleksei Lotman: võitlus «metsiku» rannaga Kuidas öelda: «Sinu elu loeb»? (26) Eksinud merehulkurid Kunstimaastikule puhtalt lehelt? Oodatust parem Urmas Nemvalts: päeva karikatuur (2) Sport Soome meistriliigaga liitunud HC Tallinn loodab olla teerajaja Loe ⟩ Kiri, mis hävitas legendaarse Lance Armstrongi karjääri Eesti ainus proff, kes võistleb Verstappeni, Leclerci ja Alonsoga Soome ja Eesti hobisportlaste seas vohab doping (1) Jaanus Kriiski kolumn. Piirkondlikud spordiliidud – kasutamata potentsiaal! Merendus Meelelahutuslaevandus otsib uut sisu Merenduse lühiuudised AK Hannele Valkeeniemi: sada aastat dramaatikat, eraldi ja koos Ojaveer, Kiho, Saluri: mälestusi iseseisvuse taastulekust EKI keelekool: «Ära mine närvi» Jüri Saar: Ameerika antiiktragöödia (6) Kuidas anda hinnet elurikkusele? Teadlane seletab: kas loodus ei saa tõesti üraskitõrjega hakkama? (2) Digikultuur. Mis saab eesti keelest digiajastul? (1) Vikerkaar loeb. Pildikesi õllerahva kaugemast minevikust Mats Traadi ajamaastikud Baltisakslased sõja jalus (1) Võimas ja tüütu Kelle veri vannitorustikus? Nädala plaat: Tantsumasina motoorne essents Aja auk. Kadumise esteetika (1) Popkameeleoni mutatsioonid ja kauakestvad kompleksid Juurikas: valitsus ja medal Juurikas: meedia viskleb krampides Arter Jaanus Rohumaa: Ma pole kunagi läinud kedagi vägisi ümber kasvatama, ammugi mitte õpetama Villade rajamine Hispaanias tekitas Swedbankis kahtlusi (1) Karu läks kõndima. Sest telekas olid ainult halvad uudised Purjetamine – kõige kallim viis jõuda kusagile tasuta Rabarber on Allikukivi veinitäht Yamaha number 18. Pool aastat elust projektiratta peale 30 noort moegeeniust mürgeldab Effil Meelelahutus Koomiks Sudoku

18 – ja unistused käes!

3 min lugemist
Õnn ja rõõm: Jüri-Mikk Udam Harvardis. FOTO: Erakogu

On vaja töökust ja tahtmist, ning on vaja usku. Nii usku iseendasse kui ka usku millessegi suuremasse: oma tegemisse, oma rahvasse ja oma Jumalasse. Sellise uskumise ja tahtmisega lendame me tähtede poole.»
 

Tellijale Tellijale

Nii nagu seisab ülapealkirjas, kõneles Jüri-Mikk Udam Tallinna reaalkoolis Eesti Vabariigi 95. aastapäeva aktusel. Vähemalt praegu tundub, et Udam lendabki tähtede poole. Kõrgemale kui paljud temaealised unistadagi oskaks.
Kui enamik Eesti abituriente seisab keskkooli lõpetades valiku ees, kas Tallinna või Tartu Ülikool, siis Udamil olid laual Cambridge, Harvard ja Yale. Mitte just kõige viletsam valik.

Seda enam, et Udam kuulub omaealiste maailma tippu ka sõudmises. 2012. aastal võitis ta koos Geir Suursillaga Euroopa noorte meistrivõistlused. Samal aastal pääsesid nad paljudele üllatuseks Londoni olümpiale, kus said paarisaerulisel kahepaadil 13. koha.

Kõigest 18-aastase noormehena oli Udam täitnud kaks suurt unistust: pääsenud sportlasena olümpiale ja lisaks maailma parimasse ülikooli, Harvardi. Geenius?

Matemaatika riigieksamil 100 punkti saanud Udam vaid muigab selle küsimuse peale ning vastab: «Ma pole mingi geenius. Olen lihtsalt perfektsionist, kes on harjunud oma eesmärkide nimel vaeva nägema.»

60 000 dollarit
Juba põhikooli lõpus otsustas Udam, et tahab välismaale õppima minna. Eesmärk oli ühildada tipptasemel sõudmine ja tipptasemel haridus.

Mullu augustis pühkiski ta Eestimaa tolmu jalgelt ja lendas USAsse. Harvardi ülikool võttis ta lahkelt vastu, andis 60 000-dollarilise stipendiumi ning korraliku treeningurühma. Stipp tagab prii elamise ja söögi, isegi lennukipiletid.
«Arvasin, et Harvardi on võimatu sisse saada! Tundus kuidagi kättesaamatu. Aga eksisin. Juba päev pärast avalduse sisseandmist võeti minuga koolist ühendust,» räägib inseneriteadust tudeerima asunud Udam.

Mis talle aga samavõrd oluline – tänu heale kehalisele vormile pääses ta kooli esimese aasta tudengite esinduskaheksapaati, mille treeningutel ei anta armu kellelegi. Koormus kasvas senisega võrreldes kohe kahekordseks. Nüüd harjutab Udam kaks korda päevas. Esimesse trenni peab jõudma juba hommikul kella seitsmeks. Aga ta ei kurda. Vastupidi. Ta on pakutud kogemuse eest rohkemgi kui tänulik.

«Päevad lendavad nagu pudrukuulid!» kirjeldab ta. «Ärkan üles, lähen trenni, pärast seda õpin, siis järgmine trenn ja seejärel jälle õpin. Siia tulles olin eelkõige põnevil oma treeningukaaslaste pärast, sest ei teadnud, kuhu nende suhtes asetun. Valdavalt on nad tugevatest Inglismaa ja Austraalia klubidest, kuid õnneks suudan nendega konkureerida.»

Teine asi, mis põnevust tekitas, oli Harvardi haridustase ja tudengielu. Ta valmistas end vaikselt ette, et kursusekaaslasteks on valdavalt üliinimesed. Inimesed, kellega ühist keelt pole just kõige kergem leida...

«Seniste õpitulemuste põhjal võib öelda, et tulen väga edukalt toime,» kinnitab Udam. «Tunnen ennast õpetajate ja õpilaste keskel väga enesekindlalt ja mõnusalt. Siinsed inimesed ei olegi üksnes oivikutest geeniused, vaid enamjaolt hoopis huvitavad ja toredad kaaslased, kellega igav juba ei hakka!» Reaalkoolist saadud keskharidusega võib tema sõnul enam kui rahule jääda. «Eesti keskharidussüsteem on üks maailma parimaid,» lisab ta. «See õpetab mõtlema ja lahendusi leidma.»

Punapõskne neiu
Harvardis kulub Udamil loengutele ja seminaridele nädalas keskmiselt 13 tundi, millele lisandub umbes 40 tundi iseseisvat tööd. Tema hinnangul oli reaalkoolis diskussiooni tase kõrgem, Harvardis pannakse rohkem rõhku sellele, et tudengid omandaks võimalikult palju infot võimalikult kiiresti. Erandiks on Udami sõnul kirjutamistund, kus «targast hämast» ei piisa. «Kui Eestis pöörati kirjandite kirjutamisel rohkem tähelepanu õigekirjale ja vormile, siis siin on eelkõige oluline läbimõeldud väide ning oma argumendi kaitsmine.»

Kõige rohkem üllatas Udamit aga see, et Harvardis hinnatakse koduseid töid. «Meile antakse nädal aega probleemülesannete lahendamiseks,» räägib ta. «Iga nädal õppejõud kontrollib tehtut. Tegelikult polegi need üldse niivõrd keerulised, kuivõrd pigem aeganõudvad. Vahel lahendan neid ülesandeid öösel kella kaheni.»

Oma kaugema tuleviku seob noor sõudja, kes soovib edaspidigi pääseda olümpiale ja seal midagi korda saata, – see tähendab vähemalt medalile pretendeerimist – kindlasti Eestiga. Sest Eesti, põhjendab Udam, on tema kodu, kus on head võimalused millegi suure ärategemiseks. «Praegu töötangi selle nimel. 30-aastaselt enam tippspordiga tegeleda ei tahaks. Selleks ajaks peaksin oma sportlikud eesmärgid täitma.»

Udami aktusekõne lõpust võib aimata, mis tulevik talle toob: «Nii 30ndates eluaastates tulen ma tagasi Eestisse, võtan punapõskse ilusa eesti neiu omale naiseks, tekitan Eestisse juurde paar-kolm last ning hoolitsen selle eest, et neist kasvaks täisväärtuslikud inimesed.»

Udami tegusid vaadates ja juttu kuulates võib vaid oletada, kui palju on neid punapõskseid neide teda kodumaal ootamas.

Eestlasi Harvardis

Martin Kiik, õpib neurobioloogiat ja riigiteadusi

05.06.2020 06.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto