
Skandinaavia kultuuris pole naistevihkamine võõras. Nii Ibsenil, Strindbergil, Munchil kui Hamsunil on ühel või teisel hetkel selle pintsliga sabasulgi värvitud, kas siis õigustatult või mitte, samas kontekstis on tihti mainitud ka Lars von Trieri.
Skandinaavia kultuuris pole naistevihkamine võõras. Nii Ibsenil, Strindbergil, Munchil kui Hamsunil on ühel või teisel hetkel selle pintsliga sabasulgi värvitud, kas siis õigustatult või mitte, samas kontekstis on tihti mainitud ka Lars von Trieri.
Eks ta õige ole, et üheks Trieri filmide peategelaseks on kannatav naine, kellel autor laseb piinelda kõikvõimaliku ülekohtu käes, et siis inimkatsete käigus selguks, kas ohvrist saab Märter või mitte – keegi, kes suudab läbi valu jõuda mingi kõrgema teadvustasandini, mis meid kõiki selle maailma pattudest puhtaks küüriks. Kui palju Trier ise seda vintsutamist naudib, on juba igaühe enda otsustada.