R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Pankurite liistule tõmbaja läheb erru

Andrus Karnau
, reporter
Pankurite liistule tõmbaja läheb erru
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Raul Malmstein
Raul Malmstein Foto: SCANPIX

Suure kriisi ajal tuli SEB-l ja Swedbankil finantsinspektsiooni survel hüvitada investorile kokku üle 20 miljoni euro, mis oli kaduma läinud pankurite vigade tõttu.

Alates 2005. aastast ametis olnud finantsinspektsiooni peadirektor Raul Malmstein kolmandaks ametiajaks enam ei kandideerinud ning tema asemele asub 16. jaanuarist Kilvar Kessler. Finantskriisi ajal ametis olnud Malmsteinil on, mida ametiajast meenutada.

Olete väga mõjuka riigiasutuse juht, miks lahkute?

Olen kaheksa aastat järelevalvet juhtinud. Vaadates passi kirjutatud vanust, on praegu viimane aeg keerata uus lehekülg ja veel kord midagi ära teha.

Nii et teil on uus mõjukas ametikoht?

Praegu ma ei saa seda kommenteerida.

Kui palju saab Eesti finantsjärelevalve kontrollida siinseid panku ja kindlustusfirmasid, enamasti on need ju suurte ja mõjukate Euroopa finantsasutuste väikesed tütred?

Võtmesõna on koostöö Rootsi järelevalvega, samuti emapankade juhatustega, ja vastastikune usaldus.

Kas rootslased usaldavad meid?

Oma kogemuse põhjal saan vastata, et usaldavad.

Eesti finantsjärelevalve Läti ja Leedu järelevalvet ei usalda. Kui vaatame näiteks viimast juhtumit Leedu Snorase pangas, siis ega sealne järelevalve suutnud kriisi väga hästi hallata ega varustada naaberriikide inspektsioone adekvaatse infoga.

Leedus juhtus selline kurb asi, et Leedu keskpangas töötanud järelevalve juht oli seotud Snorase omanikega. Kuna ta eemaldati töölt, tekkis puhtinimlik tõrge, sest puudus otsene partner, kellega olime harjunud suhtlema. Sündmusi mõjutas ka see, et Londonist tulnud Snorase pankrotihalduril võttis aega, et «pilt ette võtta».

Tavaliselt suhtleme tipp­juht­konna tasemel ja saame infot kiiresti. Leedu sündmus muutus personaliriski rea­li­see­rumise tõttu keerukamaks.

2008. aastal pankrotistus Lehman Brothers, kui tõsiseks te selle mõju toona hindasite?

Lehmani päästmata jätmine oli üllatav, kuigi suured raskused Ameerika panganduses oli pikka aega teada. Hindasin olukorda väga tõsiseks, olime väga mures, kuigi poliitiline administratsioon ei olnud. Eesti tollane poliitretoorika kõlas: kus on kriis!?

2008. aasta sügisel oli kriitiline aeg ka Eesti panganduses. Swedbanki Eesti, aga ka Läti ja Leedu kontorist hakati massiliselt hoiuseid välja võtma, mis tõi kaasa kolm-neli väga pingelist nädalat.

Kui ma õigesti mäletan, algas hoiuste väljavõtmine venekeelsetest üleskutsetest.

Rahvas oli ärevil. Lehmani pankrotistumine lisas ebakindlust. Samal ajal olid deposiidid garanteeritud umbes 10 000 euroga, aga Taani ja Soome riik suurendasid seda summat. Euroopas oli hoiuste tagamine tollal ebaühtlane – mõni riik tagas 100 000, mõni 50 00 eurot, mõned riigid hoidsid algset piiri.

Raha liikus Eestis Swedbankist ennekõike Soome ja Taani pankade filiaalidesse (Nordea ja Danske pank – toim), kus hoiuste kate oli suurem ja grammi võrra suurem usk nende riikide valitsuste võimesse kohustusi täita.

Meie jaoks oli see pingeline aeg, sest tuli välja mõelda lahendus likviidsete puhvrite leidmiseks, kui jätkub raha väljavool Swedbankist.

Mida tähendab likviidsete puhvrite leidmine? Kas Swedbank oli rahast sõna otseses mõttes tühjaks jooksmas?

Raha liikus kiiresti välja ja oli võimalik välja arvutada, millal tuleb piir ette. Kui väga palju raha jookseb pangast välja, võib pank raskustesse sattuda.

Mitu päeva jäi puudu piirist, mil pank oleks raskustesse sattunud?

Ma ei saa seda kahjuks täpselt öelda.

Kuidas te toona probleemi lahendasite?

Veensime avalikkust, et pank on terve. Koos Eesti Pangaga mõjutasime valitsust, et hoiuste tagatist tuleb suurendada 50 000 euroni. Selle tulemusena olukord normaliseerus.

Kas saite paanika algatajale jälile?

Jään vastuse võlgu, sest pole politseiuurimiste tulemustega kursis. See mind ka ei huvita.

Sarnaseid sündmusi on ka Lätis olnud. Sotsiaalmeedias ja ka SMSide teel algab sõnumi levitamine. Ma ei oska öelda, mis on nende inimeste ajend paanika põhjustamiseks. Kas vildakas huumorimeel või oli vimm kellegi vastu või oli lihtsalt halb päev. Aga sotsiaalmeedia mõjukuse tõttu ei tohi sellist paanikakülvamist alahinnata, vaid selleks tuleb valmis olla. Kokkuvõttes Swedbankiga midagi ei juhtunud, aga see oli meile ja panga juhtkonnale psühholoogiliselt väga kurnav aeg.

Swedbankil oli ka teine suur probleem. Nende reitinguta võlakirjade fond Private Debt Fund muutus ka tegelikult täielikuks rämpsuks. Kuidas see võimalik oli, et pank kasutas pensionifondide raha niisugusesse fondi investeerimiseks?

Nii finantssektorit kui ka tollast ühiskonda iseloomustas ahnus. Kui kriisi tõttu junk bond’ide (krediidireitinguta firmade võlakirjad – toim) likviidsus turul kadus ja kasvas oht, et nende võlakirjaemissioonid satuvad raskustesse, ei olnud Swedbanki Investeerimisfondide ASi investeerimisotsuste sisereeglistik lõpuni paigas. Inspektsioon viis läbi põhjaliku kontrolli ja tuvastas selle. Lõpuks lunastas pank kõik tütarfirma kahjud pensionifondide ees (8–10 miljonit eurot – toim). Pank oleks võinud minna kohtusse vaidlema meie kontrolli tulemuste üle, aga otsustas minna lihtsama ja õigema lahenduse teed ning heastas kahju.

Aga karistada Swedbank selle eest ju ei saanud?

Pank pidi hüvitama pensionifondidele junk bond’ide kahju, see oligi piisav karistus.

Meie karistusmäärad on Euroopa kõige madalamad. Finantsinspektsioon ei ole kahjuks suutnud veenda justiitsministeeriumi, et finantssektoris võiks karistusmäärad olla kõrgemad ja seotud kahju suurusega. Praegu on trahvid naeruväärsed, panga suurim võimalik karistusmäär on 32 000 eurot. Finantsinstitutsioonile on see kommiraha.

Mujal maailmas määratakse karistusi, mis küünivad miljonitesse. Kui meie pank peab maksma trahviks 20 000 või 30 000 eurot, on see huumor. Aga kui pank peab kahju hüvitama, on see oluliselt suurem karistus.

Minu meelest oleme vaatamata madalatele trahvimääradele suutnud rakendada tugevat karistuspoliitikat. Eelistan pragmaatilist lähenemist. Kui õnnestub vastaspoolt veenda, et oma nime ja maine hoidmiseks on targem olukord klaarida ja raha välja käia, on see palju tõhusam tulemus kui aastaid kohtutes madistada.

SEB-l oli kriisi ajal kaks probleemi: lubadus likviidsusfondi osakute väärtuse püsimise kohta ja TR Majade võlakirjade tagatis. Kui palju vaeva see nõudis, et veenda panka kahju hüvitama?

Kui kerkis likviidsusfondi osakute väärtuse küsimus, ei võtnud SEB panga Rootsi tippjuhtkond Eesti finantsjärelevalvet piisavalt tõsiselt, sest sündmuste lahendamine võttis mitu nädalat. Pidime ülitugevat survet avaldama, et laua taha tuleks inimesed, kes on valmis tegelikke otsuseid langetama.

Mida tähendab ülitugev surve?

Järelevalvemeetmeid, mida oleks saanud rakendada. Nagu ütlesin, polnud meie huvi määrata 10 000-eurost trahvi, vaid lahendada olukord sisuliselt.

Kuidas rootslasi veensite?

Et teeme kõik, mis vajalik, ja nad peavad arvestama tagajärgedega.

Kas nad jäid uskuma?

Nad jäid uskuma ja võtsid pärast seda meid palju tõsisemalt.

Kui lauale tuli TR Majade võlakirjade tagatise probleem, tegime väga põhjaliku eeltöö. Esialgu ei olnud ka Rootsi tippjuhtkonnale selge, kus on probleem. Leidsime probleemide allika, olime valmis tõsiseid samme astuma, rääkisime SEB Rootsi tippjuhtkonnaga läbi minu kabinetis laua taga. SEB otsus tugevdas panka, investorite kahju (11 miljonit eurot – toim) hüvitati.

SEB juht Annika Falkengren sõitis Tallinna kellegi ärimees Toomas Rüütmanni võlakirjade pärast?

Falkengren ei olnud siin, aga Rootsi tippjuhtkonna liige oli. Kui ma oleks panga juhtkonna liige, siis ma nii lihtsalt ja vabatahtlikult ei käiks kümme miljonit eurot välja, sest esmapilgul näis, et TR Majade puhul täitus investeerimisrisk.

SEB vahendas võlakirjaemissiooni. Võlakirjade tagatis müüdi ära, aga pank sellest investoreid ei teavitanud. Kes mida valesti tegi?

Ma ei saa seda kommenteerida, sest see on järelevalveline info. Leidsime probleemi allika ja oli võimalik leida lahendus.

Pärast seda läks käibesse ütlemine, et Eestisse ei saa investeerida, sest siinsetel ärimeestel on kombeks võlakirjade tagatis ära varastada.

Eesti ärikultuur tervikuna peaks olema selline, et kõik finantsinstrumendid – laen, võlakiri, aktsiaemissioon – saaksid töötada. Meil rahastatakse ettevõtlust vaid pangalaenudega, võlakirjaturg puudub, osalt on selle põhjuseks toonased probleemid. Ka aktsiaturg on madalseisus, sest uusi IPOsid tulnud ei ole.

Kas uute IPOde puudumine on seotud ärikultuuriga?

Kindlasti ka ärikultuuriga. Finantsinspektsiooni portfellis on ka pehmem teema, hea ärijuhtimise tava, mis käsitleb börsifirmade juhtimist. Kuigi see ei ole seadusega kohustuslikuks tehtud, ei taha mitu börsiettevõtet hea ärijuhtimise tava lõpuni täita.

Märksõnad
Tagasi üles