Jõulupühade ajal sattusin meie riiklikus televisioonis kordusena vaatama 2011. aastal tehtud filmi «Juuksuribuss», kus näidatakse, kuidas tubli juuksur Janne selle teenuse maainimestele vaat et koju kätte toob ja juukseid lõigates ühtlasi ka nende muresid kuulab, nagu juuksuri juures ikka kombeks.
Iseenesest südamlik film, kus lihtsad inimesed juuksurile avameelselt oma eluolust pajatavad. Valusalt lõikas aga kõrva ühe eaka mehe vastus juuksuri küsimusele, kas ta oma elule tagasi vaadates midagi kahetseb ka. See kõlas nii: «Kui oleks teadnud, et mu naine peale 50 aasta pikkust kooselu raskelt haigeks jääb ja ära sureb, ma poleks teda võtnud.» Teenindaja ei osanud selle peale midagi kosta.
