Marti Aavik: ohh jumal, kui sarnased me kõik oleme…

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Kui ma kuulsin, et Kristiina Ojulandi asutatav partei olla nimeks võtnud Ühtne Eesti, mõtlesin kohe, et tegu on PR-trikiga, mille ainus eesmärk on see, et Ojulandist võimalikult palju räägitaks. Kommentaariks tavaolude kohta: mitte ükski terve mõistusega päevatoimetaja vähegi arvestatavas väljaandes poleks nupust suuremat (kui sedagi) mahtu pühendanud sellele kokkusaamisele – lisakastmeta on see lihtsalt liiga igav (Ojulandist ja uuest erakonnast ei piisa).

Kas keegi mäletab, millised olid kevadise Ojulandi skandaali üksikasjad? Harald Samblik, oksjon… Kõik on üks usku­matu segapuder, kus tõsiasjad ei loe enam midagi ja telesarjad võib kleepida keskerakondlaste sigaduste külge, millest lõpuks saab täiesti usutav kuvand, mis skisofreenia haigele absoluutselt selgelt iseloomustab nii rahandus- kui majandusministrit. Jumalikult moodne PR!

Ma eksisin. Õnneks! Kristiina Ojuland kirjutab: «ausalt, hakkab kōrini saama geneetilistest kommunistedest ja nende sabarakkudest. ma olen lapsest saati seisunud igatsorti oktoobri- pioneeri- ja komsomolilaste vastu. ja nüüd, vabas Eestis, pean ma taas seisma silmitsti kommunistide- koerajuhtidega».