Eurosaadiku tõhususe mõõt – raportööri koht

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

eurosaadikud

FOTO: Toomas Huik, Peeter Langovits, Elmo Riig / Sakala

Eestis hinnatakse parlamendiliikme tööd tavaliselt selle järgi, mitmel istungil ta on kohal olnud. Kui hinnata sama mõõdupuuga meie saadikuid europarlamendis, tuleb välja, et ELi riikide seas on Eesti esindus vaata et kõige usinam.

Eesti saadikud olid 5. veebruariks osalenud 89,38 protsendil istungitel (vähemalt kohalolekukontrolli ajal). Selle tulemusega jagab Eesti esindus 2.–3. kohta Slovakkia esindusega. Suurem osalus on ette näidata ainult Austria saadikutel – üle 91 protsendi.

See mõõdik ei räägi aga midagi töö sisust. Mille järgi peaks hindama seda, kui häst­i on europarlamendi liige oma ametis toime tulnud?

Majandusajalehe Financial Times Brüssel toimetuse juht Peter Spiegel kinnitas, et palju keerulisem ongi hinnata eurosaadiku kui rahvusparlamendi liikme tegevust.

«Rahvusparlamentides saavad saadikud seadusi algatada ja vastu võtta viisil, mis Euroopa Parlamendis pole lihtsalt mõeldav,» märkis Spiegel. «Kuna ELi seadused tulevad Euroopa Komisjonilt ja läbivad ka EL nõukogu, on üksikul eurosaadikul võimalik seadusi mõjutada vaid servast.»

Väljaande European Voice ajakirjanik Andrew Gardner ütles, et mitte üksnes Eestist, vaid kogu Ida-Euroopast pärit saadikutel on europarlamendis raske silma paista, kuna nad on saanud väga napilt tähtsaid ametikohti, eelkõige komisjonijuhi kohti.

Euroopa Liidu institutsioonide kajastamisele keskendunud veebilehe EUobserver.com majandusajakirjanik, varem ka ise europarlamendis nõunikuna töötanud inglane Benjamin Fox ütles, et eurosaadikute tegevuse mõõtmine on keerukas veel seepärast, et igaühel neist on oma eelistused. Mõni neist polegi Euroopa Liidu seadusandlikust tööst huvitatud ning piirdub oma maine kergitamisega koduriigis.

«Arvan, et parim viis hinnata eurosaadiku usaldusväärsust ning staatust oma poliitilises rühmas on vaadata, kas talle on usaldatud oluliste õigusaktide juures raportööri staatus,» soovitas Fox.

Financial Timesi Brüsseli toimetuse juht Spiegel osutas, et mõned europarlamendi raportöörid on äärmiselt mõjukad. «Kuid vaid üksikud – kõigile pole selline positsioon kättesaadav.»

Raportöör on kindla eelnõu eest vastutav europarlamendi liige, kellel on suurem võimalus mõjutada seda, millise sisu eelnõu lõpuks omandab. Sellepärast jagatakse neid kohti teatud punktisüsteemi järgi poliitiliste rühmituste vahel, ning suurematel on eelis. Raportöörikohtade pärast käib europarlamendis pidev poliitiline võitlus.

Eesti kuuest esindajast neljal on õnnestunud lõppeval valimisperioodil tõusta parlamendi raportööriks. Tunne Kelam oli 2012. aastal väliskomisjoni raportöör küberjulgeoleku ja -kaitse teemalise resolutsiooni vastuvõtmisel. Europarlament kiitis selle resolutsiooni heaks novembris 2012.

Kristiina Ojuland oli väliskomisjoni raportöör europarlamendi soovituse juures rakendada ELi nõukogule ühtsed viisapiirangud Sergei Magnitski juhtumiga seotud Venemaa ametnikele. Europarlament kiitis selle dokumendi heaks oktoobris 2012. Rakendamiseni pole need meetmed siiski jõudnud.

Vilja Savisaar-Toomast oli 2013. aastal transpordi- ja turismikomisjoni raportöör ettepaneku juures europarlamendile ja ELi nõukogule võtta vastu direktiiv, mis muudaks selgemaks autode tehnoülevaatuse reeglid.

Indrek Tarand oli 2012. aastal väliskomisjoni raportöör Euroopa ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rolli asjus kliimast tingitud kriiside ja loodusõnnetuste korral.

Siiri Oviiril ja Ivari Padaril viie aasta jooksul europarlamendi raportööri rolli täita tulnud ei ole.

Lisaks kõige tähtsamale, raportööri staatusele, on parlamendiliikmetel võimalik olla eelnõu juures variraportöör. Variraportöör on saadik, kelle määrab kindla eelnõuga tegelema tema parlamendirühm. Variraportöör pakub raportöörile muudatusi, mis sobiksid tema erakonnale. Kuid variraportööril on raportöörist muidugi märksa vähem mõju.

Variraportöörina on lõppeval perioodil töötanud kõik Eestist valitud saadikud.

EUobserveri ajakirjaniku Ben Foxi hinnangul on mõttekas jälgida ka seda, mitmele raportile on eurosaadik pakkunud muudatusettepanekuid. «See näitab, kui tööga hõivatud saadik oma komisjonis on,» leidis ta.

Kuuest Eesti saadikust on kõige enam muudatusettepanekuid raportitesse esitanud Tunne Kelam (48), Ivari Padar on teisel kohal (31), kolmas on Vilja Savisaar-Toomast (28). Järgnevad Siiri Oviir (26), Kristiina Ojuland (23) ja Indrek Tarand (21).

«Mõni saadik peab väga tähtsaks seda, kui mitme kõne, küsimuse või hääletusmotiivi selgitusega ta istungitel esinenud on, kuid minu arvates on see teave väheväärtuslik,» märkis Fox.

Fox lisas, et on oma töös EUobserveri jaoks suhelnud Eesti saadikutest kõige enam Ivari Padariga, seejärel Vilja Savisaar-Toomastiga. «Mõlemad on hea mainega, ehkki õigluse nimel peab lisama, et kumbki neist pole Brüsselis eriti tuntud.»

European Voice’i ajakirjanik Andrew Gardner lisas, et Eestile peaks olema tähtis, et europarlamenti valitaks kõige tugevamad esindajad, sest see annab eelise pürgimisel mõjukamatele positsioonidele.

«Vanade liikmesriikide domineerimine komisjonide juhtimises on jätkusuutmatu ja õigustamatu ning see tuleks proovile panna,» leidis Gardner. «Kõige parem on seda teha, saates parlamenti innukaid ja tegutsemisvalmis poliitikuid.»


Kohalolekukontroll

Eesti saadikute osalemine Euroopa Parlamendi istungitel

1. Tunne Kelam    96,71%

2. Vilja Savisaar-Toomast    91,30%

3. Ivari Padar    89,41%

4. Siiri Oviir    87,28%

5. Indrek Tarand    86,98%

6. Kristiina Ojuland    84,24%

Allikas: votewatch.eu


Tunne Kelam (77)

IRLi veteranpoliitik, kes on töötanud europarlamendis kaks koosseisu järjest. Kelami tegevuses europarlamendis või ka laiemalt on keeruline leida midagi vastuolulist, enamasti paistab ta silma innuka toimetamisega mitmes suunas ja laia suhtlusvõrgustikuga.

Tegemist on Eesti ainsa esindajaga europarlamendi ilmselt kõige mõjukamas, konservatiivide rühmas (EPP). Kelam ise peab oma viimase perioodi olulisimaks saavutuseks tööd küberkaitse ja küberjulgeoleku raportiga, mis võeti vastu 2012. aastal. See oli üheks aluseks Euroopa Komisjoni küberjulgeoleku strateegia väljatöötamisel 2013. aastal. Töö küberjulgeoleku raportöörina on kahtlemata suurendanud Kelami väljapaistvust eurosaadikuna, ning ta leiab ka ise, et on kujunenud üheks teema eestkõnelejaks europarlamendis.

Kelam oli variraportöör Euroopa stabiliseerimise rahastamisvahendi juures, mis on euroliidu abivahend akuutsete kriiside, nt relvakonfliktide ja loodusõnnetuste puhuks. Ta on olnud väga aktiivne europarlamendi idapoolsete suhete arendamisel, nt Venemaa, Ukraina, Moldova, Gruusia ja teistega. Kas Kelam otsustab kandideerida veel üheks perioodiks, on tema sõnul praegu kaalumisel.

Ivari Padar (48)

Endine põllumajandusminister, rahandusminister ja sotside esimees on ka europarlamendis maaelupoliitika vallas käe mullas hoidnud. Padar on Eesti esindajana olulises sotside rühmas (PSE) pidanud tegema ära hulga kuluaaritööd, sealhulgas ELi uue mitmeaastase eelarveperioodi rahaga seotud kõnelustel. Lihtsalt öeldes aitas Padari lobitöö sotside seas ja laiemalt kaasa sellele, et Eesti saab uuel eelarveperioodil rohkem raha (sh ühtekuuluvusfondist) ja selle kasutamise tingimused on soodsamad. Põllumajandus- ja maaelupoliitikas kasutatav raha kasvab 1,2 miljardilt 1,73 miljardile eurole.

Padar tegutses Eesti euro­alaga liitumisele toetuse hankimisel – tema ettepanekul sai Eesti kohta käiva parlamendiraporti autoriks praegune Malta rahandusminister Edward Scicluna, kellele Padar organiseeris Eesti-visiidi. Samuti on Padar olnud Läti ja Leedu euro­alasse võtmise teemal sotsiaaldemokraatide variraportööri rollis. Viimasel ajal on ta olnud europarlamendi sotside kontaktisik äsjaloodud Venemaa sotsiaaldemokraatliku liikumisega.

Padar tahab ka järgmiseks valimisperioodiks europarlamenti pürgida, sotsid otsustavad oma nimekirja üldkogul märtsi lõpus.

Kristiina Ojuland (47)

Endine välisminister, kelle poliitilisest karjäärist suurem osa on möödunud Reformierakonnas. Mullu juunis visati ta sealt välja erakonna maine kahjustamise eest. Alguse sai see skandaalist Reformierakonna sisevalimiste ümber, milles poliitikut süüdistati seotuses võltsimisega juhatuse valimise e-hääletusel. Viimasel ajal on parteitu Ojuland silma paistnud agarate püüetega luua uus erakond Ühtne Eesti (või muu nimega).

Europarlamendi liikmena on Ojuland olnud aktiivne eelkõige välispoliitikas ja Venemaa teemal ning toetanud sealseid opositsioonipoliitikuid. Tema koostatud nn Magnitski raport on tõenäoliselt Eesti eurosaadikute selle koosseisu tegemistest kõige suuremat avalikku tähelepanu pälvinud ettevõtmine. Samas oli tegu vaid ettepanekuga ELi nõukogule rakendada Sergei Magnitski surmaga seotud Venemaa ametnikele viisapiiranguid. Euroliit neid piiranguid seni kasutanud pole, ELi nõukogu pole piirangute kehtestamist isegi arutanud.

Ojuland on pälvinud Euroopa avalikkuse tähelepanu tihedate suhetega Aserbaidžaani ja selle presidendi Ilham Alijeviga ajal, mil sealseid valimisi tabas rahvusvaheline kriitika – sellest kirjutas kriitiliselt väljaanne European Voice.

Vilja Savisaar-Toomast (51)

Staažikas ja Eestis hästi tuntud Keskerakonna taustaga poliitik lahkus parteist 2012. aastal ning on nüüd liitunud hoopiski Reformierakonnaga. Europarlamenti kandideeris Savisaar-Toomast juba 2004. aastal, ent pidi toona alla vanduma Siiri Oviirile.

2009. aastal pääses ta europarlamenti, kuna parteinimekirja eesotsas olnud Edgar Savisaar loobus oma kohast. Parteivahetus, mis Eestis laineid lõi, ei tähenda aga europarlamendi poliitilisel maastikul midagi, kuna mõlemad nimetatud erakonnad kuuluvad Euroopa liberaalide hulka (ALDE).

Europarlamendis on Savisaar-Toomast tegelenud põhiliselt transpordi, turismi ja regionaalarenguga.

Saadiku enda hinnangul on tema olulisemad saavutused tegelemine mitme raportiga, mis puudutavad reisijaõiguste suurendamist ja ühtlustamist transpordiliikide vahel, europarlamendi transpordikomisjoni täielik toetus Rail Balticu projektile (komisjon käis visiidil Eestis ja Lätis) ning kaasaaitamine Euroopa ühendamise rahastu loomisele, millest Rail Balticul on võimalik rahastamist taotleda.

Kas Savisaar-Toomast pürgib ka järgmiseks koosseisuks Brüsselisse, selgub Reformierakonna sisevalimistel märtsis.

Siiri Oviir (66)

Kahekordne endine sotsiaalminister ja Keskerakonna taustaga poliitik on europarlamendiski tegelenud eelkõige sotsiaalvaldkonnaga. Oviir oli üks neist keskerakondlastest, kes pärast endise siseministri Kalle Laaneti parteist väljaviskamist sealt ise lahkusid – sama satsiga läksid näiteks Ain Seppik ja Toomas Varek.

Ta on europarlamendis töötanud tööhõive- ja sotsiaalkomisjonis ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonis. Mullu novembris Strasbourgis Eesti ajakirjanikega kohtudes kaitses Oviir kirglikult sookvootide kehtestamise plaani Euroopa Liidu suurettevõtete nõukogudes, mis hoolimata europarlamendi meelsusest pole leidnud tuge ELi liikmesriikides, mis nood kvoodid peaks kehtestama. Oviir on olnud liberaalide rühma samateemalise europarlamendi resolutsiooni variraportöör.

Eriti praegusi välispoliitikasündmusi silmas pidades on tähelepanuväärne Siiri Oviiri roll ELi-Ukraina parlamentaarse koostöökomisjoni delegatsiooni aseesimehena.

Siiri Oviir on Brüsselis töötanud juba kaks valimisperioodi järjest ning on varem öelnud, et tõenäoliselt ta järgmiseks perioodiks europarlamenti ei pürgi.

Indrek Tarand (50)

Kunagise välisministeeriumi kantsleri, 2009. aasta europarlamendi valimiste üllataja ja superhäältemagneti toonast edu võib pidada protestilaineks valijahääle kaalu piiranud kinnise valimissüsteemi vastu. Pole vist ajakirjanikku, kellele Tarand poleks jutustanud lugu, kuidas Briti peaminister David Cameron teda valimiste järel oma poliitilisse perekonda kutsus – helistades mitte üks, vaid kaks korda samal päeval. Tarand aga otsustas liituda hoopis europarlamendi rohelistega.

Enda sõnutsi on ta proovinud parlamendis «töötada nagu radar, 360 kraadi». Ta on tööd teinud Euroopa kaitsepoliitika, Arktika küsimuste, kodanikualgatuse ning interneti ja vabavara teemadega. Oluliseks saavutuseks peab Tarand koristustalgute «Teeme ära!» kirjaliku deklaratsiooni vastuvõtmist üle 400 toetusallkirjaga, sest vaid iga kümnes europarlamendis algatatud deklaratsioon pälvib poolehoidu. Tarand kandideeris europarlamendi asepresidendiks, mis oli tema vastus tagatoalepete kombele. Sedasama tegi ta viimastel presidendivalimistel Eestis, esinedes Keskerakonna üles seatud üllatuskandidaadina.

Küsimusele taaskandideerimisest vastab Tarand Kuuba muusiku Osvaldo Farrése laulusõnadega: «Quizás, Quizás, Quizás…» (võibolla, võibolla, võibolla).


 

Tagasi üles