Vaikusest oled sa võetud ja vaikuseks...

Helena Tulve kammerooperi «It Is Getting so Dark» («Läheb nii pimedaks») ettekandmine Kadrioru lossis. Foto: Peeter Langovits

Helena Tulve «It Is Getting So Dark» on minu arvepidamise kohaselt alles teine algupärane Eesti nüüdis­ooper, mis jõudnud teise lavastuskorrani – Tulve kunagise õpetaja Erkki-Sven Tüüri «Wallenbergi» on lavastatud nüüdseks koguni kolm korda.

«It Is Getting So Dark», mille esmaettekanne toimus 2004. aastal, on Tulve esimene ja seni ainuke töö teatriformaadis. Range definitsiooni järgi pole see siiski ooper, pigem vokaaltsükkel naiskammerkoorile. See valmis kümme aastat tagasi, kui Tulve oli Eesti Filharmoonia Kammerkoori juures resideeriv helilooja.

Tulve teose teeb huvitavaks ning eripäraseks asjaolu, et see on nii sõnalises kui ka muusikalises dramaturgias puutumata humanismi ja romantismi diskursustest, samuti igasugusest metafüüsikat – ehk kõigest, mis õhtumaade inimese maailmapilti, enesetunnetust ning loomingulist eneseväljendust alates ooperikunsti algusaegadest on määratlenud.