Kui kusagil tuleb jutuks, et minu hobi on karate, järgnevad sageli küsimused kivide lõhkumisest (kummaliste karjete saatel, muidugi!) või metsa langetamisest. Tegelikult pole see mingi lõhkumine, vaid hoopis ehitamine. Sõna otseses mõttes ehitad sa oma vaimu ja keha, ja mida rohkem seda teed, seda rohkem sellest aru saad.
Olin otsinud karatet alates 80ndatest, mil see oli nii-öelda moeasi, samas miskipärast keelatud. 2000ndate alguses jõudsin pärast mitmeid eksirännakuid ja pettumusi Eesti Karate-do Shotokai (KDS) klubini. Nende lähenemine karatele, selle harjutamisele ja elule üldse hakkas mulle kohe meeldima! Juba see, et kõik klubiliikmed olid sõltumata vanusest, harjutuskogemusest, soost, ametist jm näitajatest esimesest hetkest abivalmis ja sõbralikud.