R, 3.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rein Veidemann: vahetuvad sümbolid

Rein Veidemann
, TLÜ EHI professor / Postimees
Rein Veidemann: vahetuvad sümbolid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Rein Veidemann
Rein Veidemann Foto: Postimees.ee

Aprilli lõpp ja mai algus toob endaga ridamisi päevi, mis eeldavad või ahvatlevad avalikku tähistamist. Lehvitatakse lippe ja kinnitatakse mantli- või kuue reväärile lindikesi. Milliseid lippe ja milliseid lindikesi?

Rahvusvahelisel töörahva solidaarsuse päeval 1. mail on ametiühingutel ja sotsiaaldemokraatidel tavaks koonduda punaste lippude alla. Mälestusena revolutsioonilisest minevikust ja vabaduse nimel valatud verest. Soomes ja mujalgi Euroopas, kus ametiühingutel oluline roll, näeme igal aastal seesuguseid manifestatsioone. Ei tõrgu Eestiski seda nägemast, ehkki minust vanemale ja mu enda põlvkonnalegi tuletab see meelde aastakümneid kestnud ja palju kannatusi põhjustanud punavõimu aegu. Aga nüüd on meie oma eesti «punased roosid» valitsuskoalitsioonis.

Seitse aastat tagasi hoiatasin koos mitme kolleegist professoriga Tallinna ja Tartu ülikoolist valitsust tema kava suhtes teisaldada jõuga Teise maailmasõja monument Tõnismäelt kaitseväe kalmistule. Olen tänagi kindel, et pronkssõdur oleks oma õigele kohale jõudnud tsiviliseeritud kombel, venekeelse kogukonna mälukultuuri austades. Üks käremeelne kolleeg silditas meid seepeale «punaprofessoriteks», sest tema meelest polnud monument mitte niivõrd sõjaohvrite mälestuseks, kuivõrd nõukogude võimu sümbol. Et eestlaste ja eestivenelaste vahele löödud kiilu arm siiamaani kirvendab, sellest kõneleb järgnevate aastate 27. aprillil tänavapildis mõne vene inimese rõivale või siis auto tahavaatepeeglile kinnitatud Georgi lint.

Märksõnad
Tagasi üles