Nende majade hämarad koridorid meenutavad urgusid, seal võtab mind vastu segu kuivkäimla, rääsumise ja kopituse lõhnast – see on vaesuse hõng.
Valgas on selliseid maju terve hulk, tavaliselt on need vanad puitmajad, mis ehitati juba sadakond aastat tagasi, kui raudteelinn oli oma arengu haripunktis. Paljud hoonetest jäävad südalinna, ent raudteejaama lähistel laiub terve kvartal, kus ühe maja seitsmest korterist on asustatud kolm, teises samuti kolm, kolmandas ainult kaks ja nii edasi.