Üha raskem on leida raamatut, muusikat, filmi, näitust, mis tõeliselt paeluks; mida tahaks «jagada» mitte inertsist, mida sotsiaalmeedia tahes-tahtmata toodab, vaid tõelisest imetlusest ja soovist, et võimalikult paljud sellest teosest osa saaks.
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tellijale
Kadri Kõusaar: tee katarsiseni
Filmidest sain viimase tõelise vaimustusepuhangu Joshua Oppenheimeri dokumentaalist «The Act of Killing». See oli neli tundi ameerika mägedel, publik vappus filmiga kaasa ja keegi ei piilunud telefoni ega krõbistanud süüa – illustreerimaks seda, et tõde on alati valusam ja uskumatum kui ükskõik milline väljamõeldis. Indoneesia massimõrvarid oma kunagisi kuritegusid eri filmižanrites taasetendamas, selle peale alles annab tulla – nii idee ise kui ka üldse too osa ajaloost olid midagi täiesti uut... Leidus kriitikuid, kes süüdistasid filmitegijaid provotseerimises, kuid veretööd, mida peategelased korda olid saatnud, olid ju paraku reaalsed – ega taani režissöör neid välja mõelnud. Kõige šokeerivam oligi see, et tegelased ei tundnud mingit kahetsust ega süüd...