Ka Piketty kriitikud nõustuvad, et pärast «Kapitali 21. sajandil» ei saa me rikkusest ja ebavõrdsusest rääkida nii nagu enne... Kui Pikettyt on võrreldud Marxiga, on mees muianud, et tegelikult polegi ta «Kapitali» läbi lugenud – see on liiga segane. Piketty trump on see, mis Marxil täiesti puudu – andmed, statistika. Need hõlmavad kolme sajandit ja paarikümmend riiki, ning näitavad selgelt, et kasum investeeringutelt – vana hea Kapital – kasvab kiiremini kui palgad ja majandustõus.
Piketty tees on lihtne: kapitalistlik süsteem kaldub «päeva lõpuks» väga ebavõrdsele rikkuse jaotusele. 1913–1975, mil ebavõrdsus läänes vähenes, oli ajalooline erand, mille põhjustasid Suur Depressioon, kaks maailmasõda, ametiühingud ja progressiivsed maksud. Viimased 30 aastat on ebavõrdsus aina kasvanud. Piketty hoiatab, varsti oleme lähedal 19. sajandi rantjeekapitalismile. Ameerika unistus on surnud – ka enamikul andekatest ja töökatest pole iial võimalik üle teatud tasandi küündida, mõni erand, nagu tehnoloogiageeniused või filmistaarid, välja arvata. Kurikuulus «üks protsent» saab veel rikkamaks, ja ülejäänud mitte, pingutagu nad palju tahes.