Neil päevil me mõtleme sõjast. Neil päevil me mõtleme sõjast ja me mõtleme, et me teame sellest palju rohkem kui nii paljud teised. Me oleme kasvanud üles, mängides pommiaukudes ja kaevikutes, me oleme sattunud miinide peale ja teame, kus on see kitsuke salakamber, kuhu häda korral peitu pugeda.
Me oleme esitanud lonkavatele ordenitega kaunistatud sõjaveteranidele luule- ja laulupõimikuid, seelikud närviliselt üles krutitud, pilk läikivatel pealagedel, et igal veteranil oleks tunne, et kõik see on mõeldud just nimelt talle. Me oleme visanud kivide taha kõhuli, jalad tuumaplahvatuse poole, ja lootnud, et kiiritus jääb kivi taha kinni. Ja me oleme mõelnud, et meil ei ole sellega mingit pistmist, see kõik on läbi, see kõik on möödanik, ja mida nad räägivad sest kogu aeg. Ja me oleme näinud, kuidas ühel päeval võib ajalooõpikud kasvõi tuleriita laduda, sest neis ei vasta midagi tõele peale ehk kirjavahemärkide. Stalingradi lahingu toimumise aeg jäi ka ikka samaks.
