Me oleme esitanud lonkavatele ordenitega kaunistatud sõjaveteranidele luule- ja laulupõimikuid, seelikud närviliselt üles krutitud, pilk läikivatel pealagedel, et igal veteranil oleks tunne, et kõik see on mõeldud just nimelt talle. Me oleme visanud kivide taha kõhuli, jalad tuumaplahvatuse poole, ja lootnud, et kiiritus jääb kivi taha kinni. Ja me oleme mõelnud, et meil ei ole sellega mingit pistmist, see kõik on läbi, see kõik on möödanik, ja mida nad räägivad sest kogu aeg. Ja me oleme näinud, kuidas ühel päeval võib ajalooõpikud kasvõi tuleriita laduda, sest neis ei vasta midagi tõele peale ehk kirjavahemärkide. Stalingradi lahingu toimumise aeg jäi ka ikka samaks.
Neil päevil me mõtleme sõjast. Me jälgime uudiseid, loeme kokku surmasaanuid, vaatame hirmsaid pilte, koostame petitsioone, korraldame meeleavaldusi, oleme endast väljas. Me mõtleme asjadest, mis meil tegemata jäävad, kui sõda tuleb. Me mõtleme lastest, kes kasvaksid kohas, kus me ei taha, et nad kasvaksid. Me mõtleme, kes läheks kohe rindele, kes pistetaks pokri, kes hakkaks koostööd tegema – parem elu kui surm. Me mõtleme vabadusele, mis meil on olnud, ja ühtäkki on see jälle midagi hindamatut. Ja me ei taha sellest ilma jääda ja me üritame välja nuputada, et kui jamaks läheb, siis kuhu ja kuidas. Kui kaugele jõuab minna – Rootsi, Norrasse, Šveitsi. Kanadas ongi eestlasi juurde vaja ja sõbrad kutsuvad juba ammu.